Tartu Memento

Mittetulundusühing Tartu Memento

Enn Tarto kõne 4.juunil 2011

Tartus 4.juunil 2011.a

4.juunil 2011.a korraldasid Eesti Memento Liit, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts ja Eesti Kultuuriseltside Ühendus juuniküüditamise 70. aastapäevale pühendatud piduliku ettekandepäeva Tartus Vanemuise teatri väikeses majas.

Eesti Memento Liidu juhatuse esimehe Enn Tarto kõne

„Tere!

Austatud EELK peapiiskop Andres Põder, austatud Riigikogu liige Tõnis Lukas, austatud Tartu linnapea Urmas Kruuse, kallid 1941. aastal küüditatud, kõik represseeritud, külalised, daamid ja härrad!

Lubage mul Eesti Memento Liidu poolt tervitada teid tänase Eesti lipu päeva puhul.

Tänavu möödub 70. aastat juuniküüditamisest, mis algas mandri-Eestis 14. juunil 1941.aastal, saartel 1. juulil 1941.

See oli okupantriigi NSV Liidu poolt läbi viidud aegumatu inimsusevastane kuritegu.

Lubage mul veelkord avaldada kaastunnet kõigile ohvritele. Varsti on 14. juuli – see on riiklik leinapäev ja me leiname kõiki ohvreid ja kõiki, kes langesid Eesti iseseisvuse eest.

Meile esinevad ajaloolased, põhikooli õpilane, me vaatame dokumentaalfilmi.

Tahaksin täna nii auväärt kohalolijatele meelde tuletada, et kui olid represseeritud, siis olid ka represseerijad.

Meie naaberriigis Vene Föderatsioonis Memoriaali poolt mõned aastad tagasi läbi viidud uuringus leiti , et tänapäeval otseseid represseerijaid on elus mitu korda rohkem kui represseerituid ja me teame, et Eestis mõned isegi on süüdi mõistetud, vähemalt kolm represseerijat on süüdi mõistetud.

Aga ma tahaksin täna tõstatada ühte uut teemat, ma olen seda juba mitu korda üritanud, et olid ka represseeritute abistajad. Infolekitajad aitasid põgeneda küüditamiste ja arreteerimiste eest. Paljud inimesed on korduvalt abistanud küüditatute ja poliitvangide lapsi. Inimesed Eestist saatsid küüditatule pakke Siberisse.

Oli häid inimesi, kes Eestisse tagasijõudnud repressiooniohvreid abistasid töökoha ja elukoha leidmisel. Eesti riik pole meid unustanud, omavalitsused pole unustanud.  Meist räägiti ka tänu väliseestlastele maailmas, sealt see info jõudis raadiote vahendusel Eestisse tagasi, aitas vastu seista okupantide propagandale.

Aga tänapäeval eriline tänu noortele MTÜ Tulipisarast, Eesti Noorte Ühenduste Liidule, Eesti Üliõpilaste Liidule. Täname paljusid õpilasi koolide ajalooringidest,õpilasi mälestuste kogujaid, täname noori oma vanemate ja vanavanemate abistjatena.

Miks ma selle teema tõstatan- probleem on selles , et kui lahkume meie, siis seda abistamise teemat on ajaloo jaoks raskem fikseerida, sest alati polnud see timukate poolt protokollitud. Tõsi, paljud metsavendade abistajad saadeti Siberisse ja see abistamine ka protokolliti, aga väga palju abistamist jäi protokollimata ja seni kuni meid on , on ka vaja see lehekülg fikseerida. Ma loodan, et me seda suudame teha.

Ma täna meenutaksin lugupidamisega ja tänuga Selma Rätsepat. 11. juulil 1941. aastal mõrvasid kommunistid ta Tartumaal Kudina vallamajas. Tema käest nõuti, et kus on tema mees ja teised metsavennad. Tema mees võitles suvesõjas ,aga sealt kus Selma läks oma koju varjasid umbes 50 inimest metsas, põhiliselt lapsed, naised ja vanurid. Ja kui ta oleks meid üles andnud, siis mina siin praegu poleks rääkimas. Mina olin ka seal metsas, kui Selma Rätsep oma elu andis.

Tahaksin rõhutada veel lühidalt, et loomulikult meie ei soovi minevikuõuduste kordumist. Soov rahvana püsima jääda oma ajaloolisel kodumaal on eestlaste kollektiivne inimõigus.

Ma väga tänan tänase ürituse korraldajaid. Loodame,et kõik läheb hästi. Et see oli õige mõte, et kõiki asju ei saa koondada 14. juuni peale, et me juba täna alustame nende minevikuõuduste meenutamist.

Kõike head!

Jumal aidaku meid!

Aitäh!“