Tartu Memento

Mittetulundusühing Tartu Memento

Enn Tarto sõnavõtt riiklikul Leinapäeval 14. juunil 2010.a Tallinnas Linda kuju juures

Eesti Memento Liidu juhatuse esimehe ja Tartu Memento esimehe Enn Tarto sõnavõtt riiklikul Leinapäeval 14. juunil 2010.a Tallinnas Linda kuju juures

“Lugupeetud Eesti Vabariigi President härra Toomas Hendrik Ilves, Riigikogu esimees proua Ene Ergma, peaminister härra Andrus Ansip, piiskop Einar Soone, Riigikogu ja Eesti Vabariigi Valitsuse liikmed, ekstsellentsid, härrad ohvitserid, kaitseväelased ja kaitseliitlased,  erakondade ja Tallinna linnavalitsuse esindajad!

Austatud kaasvõitlejad ja kallid saatusekaaslased! Daamid ja härrad!

Täna on 14.juuni-riiklik Leinapäev.

   Eestlased elavad oma praegusel asustusalal juba aastatuhandeid. Eesti Vabariik kuulutati välja 24. veebruaril 1918. aastal. Võit Vabadussõjas 1918-1920 kindlustas Eestile iseseisvuse. 2. veebruaril 1920. aastal sõlmiti Tartus rahuleping Eesti Vabariigi ja Vene SFNV vahel. Venemaa tunnustas Eesti rippumatust ja iseseisvust igaveseks ajaks.

23. augustil 1939. aastal sõlmiti Moskvas Hitler-Stalini pakt koos salaprotokollidega. Ida-Euroopa jagati mõjupiirkondadeks Saksa Riigi ja NSV Liidu vahel.

1940. aastal Eesti Vabariik okupeeriti ja annekteeriti NSV Liidu poolt. Kohe algasid kodanike arreteerimised, küüditamised ja hukkamised.

Lubage mul Eesti Memento Liidus tegutsevate organisatsioonide nimel mälestada ja avaldada kaastunnet kõikidele Eesti Vabariigi vabaduse saavutamise, kaitsmise ja taastamise eest langenutele!

Samuti mälestame ja leiname taastatud Eesti Vabariigi hukkunud kaitseväelasi!

Mälestame ja leiname 14. juunil 1941. aastal NSV Liidu ja selle kohalike käsilaste poolt läbiviidud massiküüditamise ohvreid. Selle aegumatu inimsusevastase kuriteo käigus saadeti Venemaale umbes 10 tuhat Eesti Vabariigi kodanikku- mehi, naisi, lapsi ja vanureid. Punatimukad halastust ei tundnud! Enam kui pooled genotsiidikuriteo ohvritest ei jõudnud enam kunagi kodumaale tagasi.

25. märtsil 1949. aastal oli teine suurküüditamine. Siberisse saadeti üle 20 tuhande ohvri- enamuses naised, lapsed ja vanurid. 1951. aastal oli viimane küüditamine.

Me mälestame ja leiname kõiki küüditamise ohvreid!

Tänasel Leinapäeval leiname kõiki hävituspataljonlaste ja okupantriigi vägede poolt tapetud tsiviilisikuid, kommunistlikes koonduslaagrites hukkunud ja hukatud poliitvange, nälja ja külma läbi hukkunud tööpataljonlasi, II maailmasõja aegsetes pommirünnakutes hukkunuid Tallinnas, Narvas, Tartus ja mujal Eestis, leiname hukkunud sõjapõgenikke nii maal kui merel, leiname hukkunud metsavendi ja nende abistajaid.

Me ei tohi unustada Eesti eest võidelnud ja kannatanud õpilasvabadusvõitlejaid ning poliitiliste vahenditega (mitterelvastatud) Eesti Vabariigi taastamise eest võidelnuid.

Leiname ja mõistame hukka küüditatute , poliitvangide ja sundkutsealuste paigutamist radioaktiivselt saastatud piirkondadesse ning tuumaobjektidele.

Mälestame ja leiname faktilisi poliitvange, keda okupatsioonivõimud tembeldasid huligaanideks.

Mälestame Eestisse tagasitulnud küüditatuid ja poliitvange, kes repressioonide tulemusena saadud tervisekahjustustest on meie keskelt lahkunud.

Mälestame ja leiname punaokupantide poolt psühho-neuroloogia haiglatesse paigutatuid.

Kõiki terroriohvrite gruppe ei jõua üles lugeda, aga üldine arvestuslik pilt oli järgmine.

1939. aasta alguses  elas Eestis 1 134 000 inimest. Okupatsioonide repressiivpoliitika tõttu ja selle tõttu, et okupantriik Nõukogude Liit kiskus Eesti Vabariigi kodanikud II maailmasõtta, hukkus umbes 180 000 inimest . Üle 270 000 inimese langes mitmesuguste repressioonide ohvriks, mille tulemusena jäi NSV Liidu okupatsiooni ajal sündimata umbes 170 000 last. Üle 70 000 inimese oli sunnitud Eestist põgenema.

Eestlastest kommunismiohvrite protsendile vastaks tänapäeva Prantsusmaal umbes 5,8 miljonit, USA-s 30 miljonit hukkunut.

Austatud kuulajad!

Me ei soovi mineviku kordumist!

  Peame selgitama kogu maailmale ja Eestis elavatele muulastele, et eestlased on inimesed ning soov rahvana püsima jääda oma ajaloolisel kodumaal on eestlaste kollektiivne inimõigus.

Meie sõnum idanaabrile Venemaale on- elage ise ja laske teistel elada.

Meie sõnum maailmale on- maailma riigid ja rahvad, püüdke võimalikke vastuolusid lahendada rahumeelsete vahenditega rassist, usust, rahvuslikust kuuluvusest ja poliitilistest vaadetest olenemata.

Jumal aidaku meid kõiki!”