Tartu Memento

Mittetulundusühing Tartu Memento

Enn Tarto mälestused Kõrveküla Põhikoolist

Lugupeetud Kõrveküla Põhikooli direktor härra Andres Jõgar!
Tänan Teid kutse eest osaleda Kõrveküla Põhikooli 250. aastapäeva tähistamisel, et meenutada minevikku, rääkida olevikust ning unistada tulevikust.
Kõigepealt mõni sõna minevikust. Astusin Kõrveküla algkooli 1. klassi õppima 1946. aastal. Lõpetasin Kõrveküla 7-klassilise kooli 1953. aasta kevadel. Minu kooliajal olid kooli direktoriteks Alviine Ress 1946-1949, Elmi Tomasson 1949-1953 ja Aino Kask 1953-1958.
alustasin kooliskäimist Miina Härma sünnikodus, st vanas koolimajas. Siis jätkasin õppimist Kalja talusse rajatud klassides. Lõpetasin kooli endise Tartu vallamaja varemetele ehitatud koolimjas, st uues majas.
Mul on Kõrveküla kooli õpetatajatest, õpilastest ja töötajatest jäänud head mälestused, kuigi minu kooliskäimise ajal olid NSV Liidu poolt okupeeritud ja annekteeritud Eestil rasked ajad.
Minul on meelde jäänud, et 1. klassi õpilasena lugesin mingi punase propagandaürituse raames kooli ees omal initsiatiivil keelatud eestimeelse luuletuse. Õpetajad olid kohkunud , aga mind ei antud üles ning Siberi sõit jäi ära.
Tuli üle elada mitmeid küüditamisi. Meie kooli puudutas mõningal määral ingerisoomlaste küüditamine. Kohutavad mälestused on 1949. aasta märtsiküüditamisest, kus üle 20 000 inimese küüditati Venemaale, peamiselt naised, lapsed ja vanurid. Meie klassist küüditati Jaan Ploom. Ta tuli tagasi, aga tema vanaisa suri nälga. Ta andis oma leivapalukesed lastele, et lapsi näljasurmast päästa.
Pärast märtsiküüditamist algas kiiresti massiline sundkollektiviseerimine. 1951. aastal tabas Kõrveküla kooli viimane küüditamine – kolm õde Siliksaart viidi Venemaale.
Mälestusi õpetajatest
Õpetaja Emmi Sild tuli klassi ja ütles, et nagu te teate, olen ma saksa keele õpetaja. Aga Tallinnast tuli korraldus, et peab inglise keelt õpetama. Ta küsis:“Kas olete nõus, et hakkame koos inglise keelt õppima?“ „Nõus muidugi,“ oli õpilaste vastus.
1949. aastal küüditatud Jaan Ploom oli minu pinginaaber. Tegin kaasõpilastele ettepaneku, et kuni suvise koolivaheajani keegi minu kõrvale ei istu. Õpilased olid nõus. Direktor Elmi Tomasson küll algul pahandas, aga suhtus mõistvalt minu käitumisse.
Minul koolis tunnistusel kahtesid polnud. Tekkisid aga probleemid vene keelega. Ema kutsus vene keele õpetaja Karl Rüütli meile Univere tallu järeleaitamistundi andma. Karl Rüütli oli koolis väga ettevaatlik, aga meie kodus muutus ta avameelseks. Ta oli väga eestimeelne vanahärra. Tema, minu ema Linda, vanaema Marie ja mina ajasime terve päeva poliitikast juttu. Kui läks juba pimedaks, siis õpetaja Rüütli ütles, et peab koju minema. Muidu hakkab ta naine muretsema, sest kardab, et mees on NKVD poolt vangi pandud. Õues ta küsis:“Miks ma siia õieti tulin?“ Minu ema selgitas, et Ennul on vene keelega probleemid. Koolis ütles Karl Rüütli mulle nii, et keegi ei kuulnud: “Enn, mulle tundub, et sul on kavas Eesti eest võidelda. Selles võitluses on kindlasti vene keelt vaja. Võta hakka vene keelt õppima!“ Ma hakkasingi õppima ja tegin 1953. aasta lõpueksami viiele. Minu edasine elu tõestas, et vene keelt oli tõesti vaja.
Minu elu esimeseks ja tõsiseks poliitiliseks võitluseks ja võiduks kujunes 1952.-1953. kooliaasta. Klassijuhataja Vaike Tõniste-Laarina eestvedamisel hakati mind suunama komsomoli (noorkommunistiks). Keeldusin. Mind pandi suurel vahetunnil nurka seisma, klassijuhtaja jättis mind korduvalt peale tunde. Ma jäin enesele kindlaks ja ei astunud komsomoli. Ma tundsin tookord, et enamik õpilasi ja õpetajaid toetasid mind moraalselt.
Kõrveküla koolist on meelde jäänud üks minu elu õnnelikumaid päevi. 1953. aasta kevadel suri ajaloo suurim timukas Jossif Stalin. Koolis viidi läbi leinamiiting, enamik õpetajaid ja õpilasi olid õnnelikud. Meie ja meie vanemad lootsid, et kõige hullemad punaterrori ajad on möödas.
Õpetajatest mäletan matemaatikaõpetajat Ülo Kaiot. Ta oli väga hea õpetaja. Tublid olid Edgar Toots ja Nora Toots. Minusse ja minu emasse, kui ma vangis olin, suhtusid väga hästi Leida Koorits, Maime Karlson, Maie Kaljund-Simuland-Villiko, Asta Meister ja Elmar Meister.
Mul on hea meel, et Kõrveküla Põhikool on välja andnud almanahhe. Esimene ilmus 1996. aastal, teine 2001 ja kolmas 2006. aastal.
Kõrveküla kooli minevikku käsitledes ei tohi unustada, et kooli rõdul lehvis 24. veebruaril 1979. aastal sinimustvalge lipp. Lipu heiskas 9. klassi õpilane Paul Saar, lipu valmistasid Viive Täpsi, Leili Pool ja Aino Viljapuu.
Austatud Kõrveküla Põhikooli 250. aastapäeva tähistamisest osavõtjad, Kõrveküla Põhikooli direktor Andres Jõgar, lugupeetud Tartu vallavalitsuse esindajad, endised ja praegused õpetajad ja töötajad, õpilased, külalised Eestist ja välismaalt, vilistlased! Daamid ja härrad!
Kõrveküla kool elab ja areneb ning annab jätkuvalt oma panuse, et Eesti riik, eesti keel ja meel püsiksid.

Austusega
Enn Tarto
vilistlane

15. oktoobril 2016. aastal