õhtul tähistas üks grupp koolinoori, kellest enamik oli põrandaaluse noorteorganisatsiooni “Eesti Noorte Malev” liikmed, jõulupidu Tartus, Kastani tänavas Voldemar Kohvi korteris. Juba õhtul märkasime uudishimulikke mehi selle maja ümber.

Järgmisel päeval läksime Tartu III Keskkooli pärastlõunasesse vahetusse. Puiestee tänavas Peetri kiriku ees peatas mind üks hästi lahke olemisega mees ja küsis: “Noormees, kus siin on Peetri tänav?” Hakkasin seletama, et Peetri tänav on paralleelne tänav Puiestee tänavaga, kui neli meest täiesti ootamatult tormasid mulle kallale ja lohistasid Narva (tollase Leningradi) tänaval seisnud auto peale. Mind sõidutati Tartu KGB peakorterisse Vanemuise (Aia) 19.

Peetri tänava kohta küsinud lahke olemisega onuks osutus KGB ohvitser Randar Hiir, Erni Hiire poeg ja hilisem tähtis VEKSA tegelane.

See ei olnud mingi juhus, et KGB oli Eesti Noorte Maleva vastase rünnaku kavandanud just esimeseks jõulupühaks. Tartusse oli KGB koondanud suured jõud, teiste seas oli kohal ka KGB ohvitser Leonid Barkov, hilisem KGB uurimisosakonna ülem ja KGB kindral.

Kõige jutukam kommunist oli aga tõlk Ortolenko. Tema soovis mulle KGB Tartu osakonna ülema kabinetis eesti keeles “Heid joule!” ja lisas kohe sellele terve laviini sõimu vene keeles umbes nii, et neetud piimahabe, nolk, kutsikas, natsionalist, värdjas, jne. Kogu see seltsimees Ortolenko info oli vürtsitatud ohtrate mattide, rottide, jt sõimusõnadega.

Juhtusin vaatama seinal rippuvat Feliks Edmundovitš Dzeržinski suurt fotot. Ortolenko märkas seda ja hakkas veel kõvemini karjuma. Tema kisa mõte oli selles, et kui ma oleks nende kätte sattunud mõned aastad varem, siis oleksid nemad mind kõigepealt jõulude puhuks vaeseomaks peksnud.

Teisel jõulupühal 1956. aastal algas meie poiste sõit Tallinna Patarei vanglasse vangiautoga ehk rongaga.

Eesti Noorte Malevasse kuulunud poisid mõisteti süüdi Vene NFSV kriminaalkoodeksi §§58-10 ja 58-11 järgi. Mind oli viidud Mordva ANSVs, Zubovo-Poljanski rajoonis asuvasse poliitvangide laagrisse p/k ž-h-385/7.

See oli suur laager, vange oli seal umbes 1 700-2 000 meest, nendest eestlasi 120-150. Kõige rohkem oli laagris (lääne)ukrainlasi ja leedulasi. 24. detsembri õhtul umbes kell 19.30 organiseerisid baltlased leedulaste juhtimisel laagri suures sööklas jõuluõhtu. Kokku tuli umbes 600-700 inimest: leedulasi, lätlasi, eestlasi ja külalisi, eelkõige lääneukrainlasi.

Sööklas oli oma paarkümmend jõulukuuske, küünlad, veidi piparkooke ja küpsiseid. Leedulastest vaimulikud teenisid, katoliiklastel oli armulaud, lauldi vaimulikke laule.

Paraku ei saanud poliitvangid jõuluõhtut kuigi kaua rahulikult pidada. Algul tuli koonduslaagri korrapidaja ohvitser koos valvuritega ja nõudis selgitust. Talle selgitati. Ta käskis kõigil vangidel kohe barakkidesse minna. Vangid keeldusid. Tšekistid läksid ära ja teatasid barakkides olevate “krappide” kaudu, et sööklas näidatakse filmi. Teised vangid – venelased, valgevenelased, (ida)ukrainlased, vangid Kaukaasiast ja Kesk-Aasiast tormasid “filmi” vaatama. Selgitasime kaasvangidele, et mingit filmi ei näidata ja et see on tšekistide provokatsioon. Kaasvangid võtsid meid kuulda ja läksid barakkidesse tagasi. Siis ilmus laagrit ümbritsevatesse valvetornidesse (võškadesse) lisaks ühele relvastatud valvurile veel kaks, nurgapealsetesse tornidesse seati üles kuulipildujad.

Siis tuli sööklasse laagriülem umbes 30 mehega ja nõudis kohest laialiminemist. Laagriülem ähvardas kasutada jõudu ja näitas kuulipildujate poole. Ähvardus oli tõsine, sest veel neli aastat tagasi oli tuli avatud ja isegi tankid paisatud vastuhakanud laagritesse. Seekord nii ei läinud. Vangid järele ei andnud, ülemused “konsulteerisid Moskvaga”, st sealsete tippkommunistidega ja lõpuks lepiti kokku, et lõpetame jõuluõhtu kell 21.30, teeme söökla korda ja kell 22.00 oleme barakkides, sest siis algas nn öörahu. Kordaläinud jõuluõhtu oli ka poliitilises mõttes lõppenud meie võiduga. Jumal oli meid aidanud.

Muidugi organiseerijaid karistati hiljem mitmel viisil. Kuna mina olin üks eestlastest jõuluõhtu korraldaja, siis ei antud mulle pärast vabanemist luba Eestisse elama asuda. Vabastustõendil seisis lähtekohana Petseri (Petšorõ).

1984. aasta 19. aprillil oli Eesti NSV Ülemkohus mõistnud mind kolmandat korda poliitvangiks – karistus 10 aastat vabadusekaotust ja 5 aastat asumist nn nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest. Lisaks sellele, et olin okupantide kohtu poolt kuulutatud “eriti ohtlikuks riiklikuks kurjategijaks”, tituleeriti mind veel “eriti ohtlikuks retsidivistiks” ning seetõttu tuli karistust kanda erirežiimiga parandusliku töö koloonias.

Mind viidi Permi oblastis asuvasse Kutšino surmalaagrisse VS-389/36-1. Kandsime triibulisi riideid. Elasime kambrites, tööle viidi samuti töökambrisse. Igal kambril oli oma töökamber.

Minu kambrikaaslasteks olid Ukraina poeet ja rahvuskangelane Vassili Stuss, armeenlane Azat Aršakjan ning vaimulik Ukrainast Semjon Skalitš (hüüdnimega Ded Pokutnik).

Üldiselt ei takistanud valvurid vahepealsetel aastatel poliitvangidel jõulude tagasihoidlikku tähistamist. Kuskilt leidsid vangid ikkagi mõned kuuseoksad ja küünlad. Seekord oli kõik korduvate läbiotsimiste käigus ära võetud. Siiski leidsime jalutusboksist tulles koridorist ühe sõrmepikkuse kuuseoksa. Panime tinapaberi sisse margariini ja margariini sisse tekilõngadest kokku keeratud tahi. Tikud olid meid lubatud ning küünal põleski! Palvetasime ja vaimulik Ded Pokutnik laulis vaimulikke laule.

Äkki prahvatas kambriuks lahti ja korrapidaja ohvitser koos kahe valvuriga tormasid kambrisse. Nad virutasid meie kuuseoksakese ja küünla põrandale ning trampisid nende peal oma kirsasaabastega, lisaks veel ähvardused, sõim ja mõõdukas ropendamine.

Semjon Skalitš hakkas valvurite suunas ristimärke tegema, seejuures vaikselt midagi pobisedes. Valvurid-kommunistid mõnevõrra taltusid, enam ei ropendanud, tõid harja ja kühvli ning viisid meie oksakese ja küünla riismed minema. Nad läksid kambrist välja ja kui kambriuks oli juba kinni, siis korrapidaja ohvitser tegi luugi (karmoška) lahti ja teatas, et omavalmistatud küünalde tegemine on rangelt keelatud, üldse on kõik keelatud, ka laulmine on keelatud, meie istugu vaikselt ja olgu mõttes ja hinges oma Jumalaga, keda tegelikult ei ole olemas. Nii me siis istusime, rääkisime vaikselt, Ded Pokutnik luges vaimulikke luuletusi, palvetasime ja pidasime jõuluõhtut.

Tänaseks on kõik minu tolleaegsed kambrikaaslased surnud. Ukraina poeet ja rahvuskangelane Vassili Stuss (sünd 1938) hukkus samas Kutšino surmalaagris 4. septembril 1985. aastal.

Teine kambrikaaslane vaimulik Semjon Skalitš (sünd u 1925-28) oli pokutnik (Uniaadi kiriku sekti liige). Läbiotsimisel oli temalt konfiskeeritud üle 700 rahvusliku-religioosse sisuga luuletuse. Vabanes laagrist haiguse tõttu 1987. aastal. Peagi suri.

Azat Aršakjan (sünd 1950) vabanes 1987. aastal. Valiti kaks korda Armeenia Vabariigi parlamendi liikmeks. Tänaseks surnud.

Aeg läheb, aga mälestus noist jõuluõhtutest ja vapratest kambrikaaslastest jääb.