Pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist N Liidu poolt 1940.aasta juunis algas eesti rahva kangelaslik vastupanu võõrvõimule ja võõrvõimu kohalikele käsilastele - kommunistidele. Nii passiivne vastupanu kui aktiivne vabadusvõitlus kestsid kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni 1991.aasta augustis. Viimastel aastatel on eriti ägenenud räuskamine, et teha olematuks vastupanu aastatel 1955- 1985.

Venemaa püüab jätkuvalt peale suruda arusaama, et tänapäeva Eesti on N Liidu lagunemisel tekkinud uus riik. Mingit okupatsiooni polevat olnud ja tänapäeva Eestis väljakujunenud etniline olukord polevat okupantriigi N Liidu poolt läbiviidud sihiliku eestlastevastase poliitika tulemus. Paljude endiste kommunistide nägemuse järgi elas eesti rahvas kogu Stalini surma järgse aja kuni nn perstroikani õndsas nõukogude unes ja siis justkui oleksid ärganud tippkommunistid ja äratanud rahva. Nii see ei olnud. N Liidu eesmärgiks oli nõukogude inimese kujundamine ja nõukogude rahva loomine, keeleks vene keel. Rahvused pidid kaduma. NLKP KK poliitbüroo poliitika elluviijateks Eestis olid kohalikud tippkommunistid.

Soovin tähelepanu juhtida eelkõige sündmustele, kus olen isiklikult olnud osaleja ja olen otsene tunnistaja. Soovin käesolevaga lisada infot aastate 1955-1985 kohta täienduseks sellele, mis juba trükisõnas ilmunud.

Võitluse eest taastada Eesti Vabariik olen olnud N Liidu poliitvang aastatel 1956-1960, 1962-1967 ja 1983-1988. Mind on tunnustanud kui meelsusvangi Amnesty International ja paljud teised rahvusvahelised organisatsioonid. Umbes 300 tuhat inimest nõudis 11.septembril 1989 lauluväljakul Enn Tarto vabastamist. E(NS)V Ülemkohus ja EV Riigikohus on mind õigeks mõistnud.

50 aasta tagasi, 12.märtsil 1956, asutas grupp Tartu III Keskkooli õpilasi noorteorganisatsiooni Eesti Noorte Malev (ENM). Asutajate hulgas olin ka mina. Me leidsime, et võitlust Eesti eest ja võõrvõimu vastu tuleb jätkata. See oli ENM asutajate teadlik ja vabatahtlik otsus. ENM tegevusest on juba päris palju kirjutatud. Sageli aga küsitakse isegi praegu, kes olid teie mõjutajad. Otseseid mõjutajaid ei olnud. Meie mõjutajaiks oli perekond ja elu ise. Mäletasime II maailmasõja lõppu, teadsime kommunistide kuritegudest: arreteerimistest, küüditamistest, kolhoosi ajamistest. Paljud meie lähedased inimesed olid kas kannatanud või hukkunud punaterrori ohvritena. Pärast nn Hruštšovi sula massivägivald küll järsult kahanes, aga hingemattev nõukogulik vale jäi. Ikka rohkem veeti Eestisse muulasi, et muuta Eesti etnilist koosseisu eestlaste kahjuks, et tekitada olukord, kus eestlased on oma ajaloolisel kodumaal vähemuses.

Noorte põhiküsimuseks oli, kas relvastatud võitlust mittepidaval organisatsioonil on mõtet. KGB otsis mõjutajaid ja ässitajaid isade-emade põlvkonnast. Isasid oli vähe järele jäänud: kes oli tapetud, kes vangis. Emad olid kohutavast tööst väsinud ja muidugi ka ära hirmutatud. Mõningal määral olid minu mõjutajateks inimesed n-ö vanaisade-vanaemade põlvkonnast. Nemad olid põranda all tegutsenud tsaariaja lõpul, bolševike võimu ajal 1917-1918, Wilhelmi Saksa okupatsiooni ajal 1918. Tooksin mõned nimed: Marie Enniko ja tema vend Jaan Kull, Tartu vallast pärit Daavet ja Karl Otsa. Loomulikult ei olnud nad mingid ülesässitajad, aga nad ütlesid, et minu tegevusel on mõte, miks siis bolševikud muidu propagandale nii suurt rõhku panevad ja propaganda oli olnud bolševike trump nr 1, kui nad võimule tulid. Lisaks nõustamisele muretsesid nad eestiaegseid raamatuid. Ma levitasid neid Tartus keskkooli- ja üliõpilaste ühiselamutes. Nagu vanurid olid ette hoiatanud, meid pandigi vangi. See juhtus rutemgi, kui olime eeldanud.

Enn Tarto pole ümberkasvatamise teele asunud nagu selgub vabastustõendi pildilt.

Aga need valdkonnad, kus ma olin tegutsenud koos vanuritega ja nende nõuannete järgi jäidki KGBle teadmata. Siit sigines mul mõte: KGB ei ole võitmatu.

Umbes 100 korda pinniti KGBs, et äkki ema või keegi tema põlvkonnast on mind mõjutanud nn nõukogudevastasele teele. Minu ema Linda Tarto oli postiljon ja sageli, eriti suvel, asendasin ma teda ja nii puutusin kokku paljude inimestega. Esimesel vangistusajal meiega koos elanud vanaema ja vanurite põlvkonna kohta ei küsitud KGBs kordagi. Teise vangistuse ajaks (1962-1967) oli olukord muutunud. Punavõimuritele oli pärale jõudnud , et just vanaisad-vanaemad võivad oma mälestusi heietades noori mõjutada.

Minu vanaema Marie Ennikot üritati korduvalt küsitleda ja mitteametlikult üle kuulata. Ta ütles, et ei kuule hästi ega saa aru, mida temalt tahetakse. Lõpuks ta teatas, et ei soovi midagi seletada. 1.aprillil 1966 vanainimene suri. Algul lubas kolhoos autot, et tema kirstu kalmistule viia. Siis autot ei antud. Ja et mitte matuseid nurjata, pandi matuste peakorraldaja Arved Kulli ettepanekul vanaema kirst bussi katusele. Niisugune oli Marie viimane maine teekond Kõrvekülast Palamuse surnuaiale. Üks kohalik punane olevat sisistanud, et nõukogudevastasele ollusele ongi paras nõnda sõita.

Pärast võidulkat Vabadussõda võttis Eestis võimust arusaam, et eestlased kaitsevad oma huvisid kas lauldes või relv käes. Põrandaalust tööd las teevad bolševikud. Põrandaaluse tegevuse kogemus unustati, sellest oli isegi häbiväärne rääkida, ammugi kirjutada. Vastupanu aastatel 1955-1985 oli seega kogemuste omandamine eksimuste ja kaotuste kaudu. Eesti salajase võitluse tase tuli viia "... piimaühistu tasemelt maailma tasemele". Hr Olavi Punga artiklites Kaitse Kodus kirjeldatakse sageli "piimaühistu taset" - selleks olid salaorganisatsioonide liikmete ja kandidaatide nimekirjad ning abistajate kirjalik fikseerimine, põhikirja koostamisel oli eeskujuks mõni piimaühistu või tuletõrjeühing jms.

Hruštšovi sula ehk leebe vangistusajanäide, võimaldatakse teha sporti, kanda juukseid, meeskonna spordivormi ja lubatakse pildistada. Vasakult Jaan Sassor, Hillar Aavik, Taivo Uibo, Enn Tarto, Jarmo Kiik, Ilmar Lill.

Meie pöördumistele reageeris USA Kongress, Euroopa Parlament (13.jaanuari 1983.a. resolutsioon), Rahvusvaheline Amnestia jt. Neist asjust on siiski mõningal määral kirjutatud. Vähem on juttu olnud sellest, et avaliku vastupanu silmapaistvatest võitlejatest (dissidentidest) ei läinud Eestis keegi üle okupantriigi N Liidu poole. 1983-1984. aastal peetud Lagle Pareki, Arvo Pesti, Heiki Ahoneni ja Enn Tarto vastase poliitilise protsessi materjalidest ilmneb, et kaebealused ei andnud ülekuulamistel tunnistusi ( nagu ka paljud teised tolleaegsed poliitvangid), et Eestis oli umbes 10 registreerimata kirjutusmasinat, mida kasutati keelatud kirjanduse trükkimiseks. KGB ei suutnud ühtegi neist kirjutusmasinatest leida.

(muidugi oli ka erandeid), kuigi neil oleks olnud, mida tunnmistada. KGBle ja nende juhtidele kompartei ladvikust jäigi selgusetuks, kuidas ja kus trükiti põrandaalust ajakirja Lisandusi Mõtete ja Uudiste Vabale Levikule Eestis (Eesti kroonika). Kokku ilmus Eestis masinakirjas 25 kogu Lisandusi..., kokku 905 lk. Esimese 17 kogu originaallehekülgi oli 625. Lisandused... ilmusid Eestis 1978-1987.aastani ja trükiti Ants Kippari algatusel Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse poolt Rootsis 1984-1988. Lisandusi... ilmus 4 köidet.

Ajapuudusel ei ole võimalik sellel minu arvates üliolulisel asjal pikemalt peatuda. Olgu toodud mõned valdkonnad: õppisime ja õpetasime teisi, kuidas käituda ülekuulamisel, kuidas käituda psühhiaatriga, kuidas vältida pealtkuulamist, kuidas hoida salajast infot, kuidas peita registreerimata kirjutusmasinaid, kuidas mitte jätta sõrmejälgi, kuidas leida usaldusväärseid kaastöölisi, kuidas toimetada infot läände, kuidas suhelda teiste ikestatud rahvaste vabadusvõitlejatega, kuidas kavandada koos nendega ja läbi viia ühisaktsioone jne.

Rääkides uuesti N Liidu repressiivpoliitikast tuleks peatuda järgmisel: aasta pärast ENM asutamist mõistis ENSV Ülemkohus meid süüdi nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas. Põhikaristuseks oli 3-7 aastat vangilaagrit. Süüdistuse aluseks oli ööl vastu 4.novembrit Tartus ülespandud 300 lendlehte Ungari ülestõusu toetuseks ja eestlaste virgutamiseks.Aprilli lõpu 1957 viidi suurem osa meist vangilaagrisse Mordvasse (p/k ŽX 385/7). Peame selgitama eestlastele ja eriti välismaalastele, et säilinud fotod N Liidu vangilaagritest pärinevad eelkõige leebest ajast, umbes aastaist 1955-1961.Ka minul säilinud fotod on esimesest vangistusest 1956-1960. Teisest ja kolmandast vangistusest on ainult vabastustõendi pilt.

Neile on peaaegu võimatu selgeks teha, et see suhteliselt kerge aeg oli ajutine.Kõigi aegade suurima timuka Stalini surma järgsetel aastatel , eriti 1953 ja 1954 , olid poliitvangide laagrites vastuhakud: streigid, ülestõusud. Need suruti veriselt maha. Varsti algas aga NLKP poliitbüroo "uus poliitika", mis intensiivistus pärast 1956.aastal toimunud NLKP XX kongressi. Küüditatuid hakati samm-sammult Eestisse laskma, ellujäänud poliitvangidest vabastati umbes 90%. Vangilaagrites jäid laagrit ümbritsev tara, okastraataiad, keelutsoonid ja kõrged vahiputkad samaks, barakkide akendelt ja ustelt võeti maha trellid, lammutati laagrisisesed tarad. Vangide riietel ja voodikohtadel polnud enam numbreid (nimed tulid hiljem), elutsoonis olid erariided lubatud, juuksed aeti maha ainult kartsas, sularaha oli lubatud, pakkide saamine oli vaba, kirju võis vang kirjutada nii palju kui jõudis, sugulastega kokkusaamisi võimaldati lahedalt. Lühikest aega oli meie laagris isegi tasuline söökla, nn ohvitseride söökla, oli olemas üldkasutatav köök, nn hiina köök. Mitteametlikult võisid vangid töötsoonis kasvatada küüslauku, sibulat, tilli, peterselli. Muidugi polnud poliitvangilaagrites vangide omavahelist terrorit. Lubati teha sporti, väljavalitud isikutel oli lubatud pildistamine. Väljaspool laagrit olid vabakäiguvangid loonud talisibulapõllu. Olen olnud tunnistajaks ilmekale pildile: 1957.aasta juunis seitsmendas laagris jooksis ühel pühapäeva õhtul vang mööda barakke ja karjus: "Tuuakse sibulat, sibulat!". Tormasin koos teiste vangidega laagrivärava poole, see avanes, kaks härga vedasid puutelgedega vankrit, härgi kamandas vang - mokša, valvur jälgis eemalt. Vankril oli umbes 1,2 m kõrgune koorem talisibula pealseid. Härjad liikusid aeglaselt ja ühtlaselt. Kaks vabakäiguvangi pildusid koormal seistes teeäärsetele vangidele sibulapealseid . Koorma põhi loobiti maha hiina köögi juures n-ö vabaks kasutamiseks.

Vangidelt korjati ära sularaha, mis pandi nende arvele, erariided läksid lattu, vangid pidid kandma vangiriideid. Sinna, kus aastaid tagasi oli olnud vangiriidel number , kinnitati lipikud vangi perekonnanime ja ees- ning isanime esitähega. Vangid jaotati salkadeks (otrjad). Igal vangil oli oma magamiskoht , kus olid tema nimi ja muud andmed. Pakkide saamist piirati järsult ja tehti sõltuvaks "käitumisest". Mina näiteks teise vangistuse ajal (5,5 aastat) ei saanud ametlikult ühtegi pakki. Kirjutada lubati ainult esimese ringi sugulastele kaks kirja kuus. Pildistamine oli rangelt keelatud. Eespool mainitud talisibulapõld künti pahupidi. Nägin pealt, kuidas üks valvur trampis kirsadega lillepeenrast leitud tillivarte peal. Vangide hurjutamise peale ütles mees, et Moskvast tuli korraldus. Seepeale vaatas ta üles ja möirgas kohutava häälega: "Partija naš rulevoi!" (Partei on meie juht ehk siis ruulija).

Rahvas nõuab Enn Tarto kui kuulsaima poliitvangi vabastamist N Liidu vangilaagrist. Plakatit kannab Ennu teise vangistusaja kaasosaline, ERSP üks rajajaid Erik Udam.

Seoses vangide vabastamisega veeti tühjenenud laagrite vabastamata vange kokku Mordvasse. Ka vabaasumisel, st tsooni taga elav vang võidi kutsuda oma ülemuse juurde. Ei tähendanud midagi, et tal oli tööraamat, et ta oli juba umbes kolm aastat saanud täispalka, mis võis koos põhjatasudega olla 5-10 korda suurem kui reakolhoosnikul. Ta võis olla keskastme tootmisjuht, tal võis olla oma korter, naine ja väike laps jne. Ülemuse juures ootasid vangi "seltsimehed", kes panid mehel käed raudu,võtsid ära lipsu, püksirihma ning kingapaelad, sõidutasid ta vangiauto ehk rongaga raudteejaama vangivaguni (Stolõpini) juurde ja kamandasid vagunisse. Uued valvurid andsid talle veel hoobi rusikaga kuklasse, jalaga tagumikku ja soovisid head reisi. Ning reis vangitapiga algas Intast või Vorkutast Mordvasse, kus ta siis koonduslaagrist võis oma naisele ja lapsele kirja saata.

25.septembril 1958 pandi mind kartsa, kus aknad olid puruks pekstud. Mul olid seljas ainult maika, trussikud ja õhukesed puuvillased vangiriided. Varajase külmalaine tõttu puhus tuul aknast sisse isegi lumeloppa. Seitsme ööpäevaga külmetasin nii ära, et sain kroonilise angiini. Sellest sain lahti alles aastaid hiljem, kui Tartus lõigati ära mu kurgumandlid. Sellest kartsasolekust alguse saanud keskkõrvapõletik annab ikka aeg-ajalt tunda, viimati 2005/2006. aasta talvel. Ootamatult julma kartsapaneku tegelikuks põhjuseks oli asjaolu, et olin ära põletanud minu kätte KGB provokaatori soovitusel hoiule toodud Ukraina noorema põlvkonna vastupanuliikumisest osavõtjate käsikirjalised materjalid. KGB provokatsioon kukkus läbi, õnnestumise korral haiseks see tänase päevani.

Minu esimesel karistusajal 25.detsembril 1958 kaotati ära arvestuspäevad, seda ka tagasiulatuvalt. Tähendab, et kui vangil oli arvestuspäevi näiteks kaks aastat ja ta oleks pidanud vabanema 30.detsembril 1958, siis nüüd jäeti ta vangi edasi. Et vangide pahameelt leevendada, viidi sisse põhimõte: kes on 2/3 karistusajast ära istunud ning kellel saab arvestuspäevadega karistus täis, see võidakse vabastada nn kahekolmandiku kohtus tingimisi enne tähtaega. Mul sai karistusaeg arvestusi silmas pidades täis. Keegi aitas minu emal Moskvasse kaebusi kirjutada ning mind vabastati kahekolmandiku kohtus tingimisi enne tähtaega. Kui sain vabastustõendi, oli seal elukohaks määratud Petseri. Mulle tehti allkirja vastu teatavaks (allkirja andsid minu eest kaks kohalekutsutud manukat), et ENSVsse elamaasumine on keelatud. Samasugust janti pidid üle elama sajad ja sajad vabanenud poliitvangid.Asuti siis kas Pihkva oblastisse, Põhja-Lätti või kuhugi Eestist veel kaugemale.

Minu Eesti NSVsse lubamine oli õigustühine. Tulin Tartusse ja kukkusin kaebekirju kirjutama. Mul lubati kuni kaebustele vastuse saamiseni elada Kõrvekülas ema juures ja töötama pidin M.Härma nimelises kolhoosis. Lõpuks otsustas tollane ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja punalendur Endel Puusepp, et minu ENSVsse mittelubamine on algusest peale õigustühine.Sain Tartusse tööle Tartu Remondi- ja Ehitusvalitsusse puusepabrigaadi. Selles brigaadis olid kõik mehed endised poliitvangid. Kogu N Liidus ja tema poolt ikestatud rahvaste juures kiusati ja rõhuti vabanenud poliitvange töökoha saamisel. Vabanenud vangid töötasid maal põllutöölistena, metsavahtidena, linnades ehitustöölistena, katlakütjatena (tookord oli palju rohkem katlamaju kui praegu), tuletõrjujatena. Mõni endine poliitvang murdis välja valvuriputkasse.

Represseeritute üks nöökimise viise oli veel elukoht Eestis: kuhu lubati elama, kuhu mitte, näiteks piiritsooni ja Tallinna sageli ei lubatud. Mõni sai oma koju tagasi, mõni mitte. Soovisime oma talust, kust meid oli välja aetud, tagasi osta sauna. Meile ei müüdud. Üks meie sugulane tahtis tagasi osta mahapõlenud sauna vundamenti. Ei müüdud isegi vundamenti. Pere oli põgenenud talust seoses 1949.aasta 25.märtsi küüditamisega.

1961.aasta sügisel üritasin esmakordselt astuda TRÜsse, et õppida juurat. Mult ei võetud dokumentegi vastu. Kohalekutsutud KGBlased viskasid mind seminarkast välja peahoone sammaste vahele ja käskisid kaduda, muidu kutsuvad miilitsa. Kõrghariduse saamise takistamine oli üks vabanenud poliitvangide ja teiste ebasoovitavate isikute, näiteks usklike kiusamise ja tõrjumise viise. Mõned tõrjutud käisid kõrgharidust omandamas Venemaal. Moskoviitide ja nende kohalike käsilaste poriloopimine kestab tänini: "Tal pole ju kõrgharidust. Ei oska elada!".

Teise vangistuse ajal olin jällegi Mordvas, esmalt 11.laagris, karistuseks 5,5 aastat, mille ka ära istusin. Vangid olid jaotatud nelja laagritüübi vahel (lisaks kinnine vangla). Nendeks olid üld-, tugevdatud, range ja erirežiim. Mulle oli mõistetud range režiim. Kuna oli nn töölaager, siis maksti ka palka. Kõigepealt püüdis mingi riiklik ettevõte (tööandja) maksta nii vähe kui võimalik, siis arvestas Siseministeerium palgast 50% oma tuludesse, siis arvati maha kohtukulud ja muud kohtu poolt määratud kinnipidamised (näiteks alimendid), seejärel arvati maha toidu ja vangiriiete maksumus. Järelejäänud arvel oleva raha eest sai piiratud koguses laagri poest midagi osta, kui just "halva käitumise eest" polnud ostuluba ära võetud. Ja osta sai ainult laagris teenitud raha eest. Ametlikult ei saanud ma laagris teisel vangistusajal ühtegi pakki, sest pakiluba oli ära võetud. Ühe paki lasin saata kaasvangi Valdur Raudvassari nimele.

Praegu käib Eestis äge kampaania - kuldsed kuuekümnendad. Kellele olid need kuuekümnendad kuldsed, kellele mitte?

11.laager teenindas suurt mööblitehast. Laagris oli 1800-2000 vangi, nendest umbes 500 invaliidi. Kuna mööblitehases töötas koos vangidega ka 400-500 vaba, siis liikus laagris palju keelatud kirjandust. Vabade käest sai sularaha eest osta küüslauku, sibulat, taimeõli ja suhkrut. Vangidest oli raha rohkem leedulastel, grusiinidel ja moskvalastel. Teekaubandus oli valvurite endi käes.

Lõpetasin laagris traktoristikursused ja olin töötsoonis umbes poolteist aastat "juhtival tööl", st juhtisin traktorit DT-20. Sain palju lugeda, laadijad olid teised.

Uute, st pärast XX kongressi arreteeritud poliitvangide suremus oli vene noorte arvestuste kohaselt kuldsetel kuuekümnendatel ainult veidi suurem, umbes 20%, kui meie "suures tsoonis" viibivatel eakaaslastel. Selle põhjused olid järgmised: noortel olid karistused lühikesed, kes suremas oli, vabastati - see aitas parandada statistikat. Muide, laagris surnud vangi keha ei antud sugulastele kätte enne, kui surnu karistusaeg oli lõppenud. Põhiliselt olid laagri invaliidvangid pärit veel Stalini ajast. Igal neist oli oma lugu, millest üks on mul eriti teravalt meelde jäänud. Jutt on nn Solikamski kommunistlikust tervitusest. Teatavasti olid Solikamskis vangilaagrid juba tsaariajal. Kommunistliku terrori ajal nende arv mitmekordistus. Hiljuti saime Kaitseliidu ajalehe Oma Maa vahendusel teada, et admiral Johan Pitka poeg August Andreas lasti maha Butõrka vanglas 20.juulil 1942. Admirali pojad Edward ja Stanley lasti Solikamski vanglas maha 1.septembril 1942. Stalini ajal olevat Solikamski laagrid silma paistnud erilise julmusega. Poliitvange terroriseeriti kriminaalvangide abil. Ühes Solikamski laagritest olevat olnud kombeks saabunud poliitvangide seast eraldada mõned vangid - valvurite arvates bolno gramotnõje, st liiga haritud või siis ninatargad -, kes pandi raudu, kisti alasti, peksti püssipuhastusvarrastega või kettidega, siis kallati üle pange veega, seejärel kahe pange peene soolaga ja visati kartsa toibuma. Nõrgemad surid kohe. Üks ellujäänuist oli Mordvas. Ta oli peaaegu kaotanud kõnevõime ja juba umbes 10 aastat karkudega ringi komberdanud.

Minu suhteliselt leebe põli 11.laagris sai otsa 1967.aasta lõpul. Mult võeti ära traktoristile mõeldud soojad riided ja lubjavildid. Mind kahtlustati ärasõnumises (nõidumises) ja viidi vangide veoks kohaldatud veoautoga poliitiliste naisvangide tühjaks jäänud laagrisse 17-1, kus kujundati mitteametlik režiimlaager. Siia koondati ka eestlasi, kes olid osalenud 1941.aasta suvel enne sakslaste tulekut punaokupantide vastases ülestõusus. Selliseid poliitvange ei vabastatud "sulaaja" amnestia ega komisjonide töö tulemusena. Tartlane leitnant Ants Hanso suri kokkusaamisele tulnud abikaasa käte vahel. Ta oli juba oma 25-aastasest karistusest 22,5 ära istunud, oli väga haige ja kasutas ravimeid. Abikaasaga kokkusaamisele minnes võeti läbiotsimisel nii temalt kui abikaasalt ravimid ära. Mina pääsesin sellest põrgust ära tänu sellele, et minu karistusaeg sai lihtsalt täis.

Kuna sain laagrist negatiivse iseloomustuse, ei võetud mind Tartus tööle. Sain 10 keeldumist. Lõpuks sm Edgar Beek võttis mind Avangardi kolhoosi ehitustööliseks. Oli ka viimane aeg, sest olin juba saanud ametliku hoiatuse. Tööd mitte saanud vabanenud poliitvange pandi üle kogu N Liidu kriminaalvangide laagritesse süüdistatuna hulkurluses ja/või parasiitlikes eluviisides.Näiteks võiks tuua Pärnu usuaktivisti Herbert Murru. Ta mõisteti 1980.aastal Pärnu Rahvakohtu poolt süüdi hulkurluses (ENSV KrK & 201/3) ja karistati 1-aastase vabaduskaotusega. Vabanenud vange nöögiti ka korteri saamisel. Paljud poliitvangid olid pärast lahtisaamist sunnitud elama ühiselamutes, pööningutel, keldrites, esikutes, pesuköökides. Häda oli ka muudki: neid kardeti sisse kirjutada, kuna võis tulla pahandusi. Pärast teistkordset vabanemist olin 16 aastat "suures tsoonis". Need olid pingsad aastad - lakkamatud salajased ja avalikud läbiotsimised, ülekuulamised jne.

Osalesime avalike kirjadega võitluses Eesti eest, inimõiguste ja usuvabaduse kaitseks. Tuntumad avalikud kirjad olid Balti Apell, avalikustatud 23.augustil 1979, ja 20 Leedu ja Eesti vabadusvõitleja kiri pan Lech Walesale, avalikustatud 11.septembril 1980. Avalikest kirjadest on õnneks palju räägitud ja kirjutatud.

Tuhmuma kipub mälestus sellest, et mitmed avalikud kirjad jõudsid läände. Need tõlgiti paljudesse keeltesse ja anti välismaiste raadiojaamade saadetes eetrisse. Inimesed kuulasid neid, hoolimata segamisest. Nii oli side rahvaga olemas. Kuulajad tundsid, et kommunistide võit ei ole täielik, et vabadusetund võib kunagi tulla.

Kolmas kord arreteeriti mind 13.septembril 1983 ja poliitiline kohtumenetlus toimus 18. ja 19.aprillil 1984 ENSV Ülemkohtus Tallinnas. Mulle mõisteti nn nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda süüdistusel 10 aastat erirežiimiga vangilaagrit ja 5 aastat asumist. Vangietapiga jõudsin Permi ja Solikamski vahel asuvasse Kutšino surmalaagrisse (VS-389/36 (eri) ) 1984.aastal. Vastuvõtt oli pidulik - kohalikud ülemused olid kohal. Kõigepealt kostsid hüüded:"Tere tulemast! Tere tulemast! Tere tulemast Kutšinosse". Siis aga täpsustav selgitus:

Siia, erirežiimiga laagrisse, paigutati vange, kes olid ka varem olnud karistatud ja kes olid kohtu poolt kuulutatud eriti ohtlikeks retsidivistideks või olid surma mõistetud, kuid surmaotsus muudetud. Vangid kandsid triibulisi riideid, kehtis vähendatud toidunorm. Vange hoiti väikestes ööpäev läbi lukustatud kambrites, igal kambril oma töökamber. Jalutama viidi väikestesse jalutusboksidesse, iga kamber eraldi. Laagril oli oma trahviisolaator kartseriga ja üksikkambrid. Suremus oli 10% aastas. Kõik vangid olid haiged. Kui N Liit poleks kokku varisenud, olekski enamik vange surnud, sest keskmiselt oli karistuseks 10+5.

Vasakult Erik Udam, bioloogiadoktor Jaanus Paal, Eesti demokraatliku liikumise üks juhte ja endine poliitvang Mati Kiirend.

Kutšino surmalaagrist võrsus parlamendisaadikuid Ukraina, Armeenia, Leedu ja Eesti parlamenti.

Permi Memoriaali andmetel on tänaseks 2/3 Kutšino surmalaagri vangidest surnud. Enamasti olid nad minust nooremad. Toon mõne näite toidust ja riietest, et kas või veidigi vastu seista alatule valele justkui nn Hruštšovi sula ajal kujunenud leebe olukord poliitvangilaagrites jäigi püsima. Vangid kannatasid vitamiinide ja mineraalide puuduse all. Pakke (5 kg) võidi lubada alles pärast poole aja äraistumist. Mina muidugi ühtegi pakki ei saanud. Mingit mitteametlikku kaubitsemist vanglatüüpi laagris ei olnud. Ainuke päästerõngas oli kord aastas lubatud 1-kg panderoll. Seal pidi olema küüslauk. Hambad logisesid, igemed veritsesid - küüslauk aitas. Rohu söömine oli keelatud, kuigi seda tehti esimesel võimalusel. Jalutusboksi tsementpõrandas olid praod, kus kevadel hakkasid kasvama ohakad ja nõgesed. Neid söödi salaja. Kahjuks valvurid siiski märkasid, rohi hävitati ja praod mätsiti seguga kinni. Kambri akendel olid kahekordsed trellid, kuid oli ka väike õhuaken. Tegime vaimuliku Ded Pokutniku (kodanikunimi Semjon Skalitš) karkudest püünise.Ukraina luuletaja Vassili Stus oli osav läbi õhuakna väljas kasvavaid nõgeseid kambrisse tõmbama. Kui märgati, niideti maha.

Permis oli muidugi külmem kui Mordvas, olime juba igikeltsa piirkonnas. Kõige jubedam oli kevadel. Keskküte lõpetas töö. Kui Moskva garnison läks üle suveriietele, võeti ka meilt vatijoped ja talvemütsid ära. Vatipükse ja vilte polnud meil talvelgi - ei töötanud me ju väljas. Meie laagri barakk asus Lõsva jõe ääres, Uuralite eelmäestikus. Aasia piirini tuli 70 km.Lõsva tõusis mais lume sulamise tõttu üle kallaste. Meie barakk oli ehitatud vaiade otsa, baraki alla tuli jõe vesi.Kambris oli umbes 7 kraadi sooja, muidugi oli niiske. Seljas olid vangidel maika, trussikud ja õhukesed puuvillased triibulised riided, öösel lisaks ainult õhuke räbaldunud tekk. Ja nii võis kesta 3-5 nädalat. Poolnäljane inimene värises ööpäev läbi.

(Muidugi olen kurb, et ameeriklased ei austa alati rahvusvahelise õiguse põhimõtteid vangide kohtlemisel. Õnneks nende väärnähete vastu protesteeritakse.)

Eestis mõnevõrra siiski räägitakse stalinismi kuritegudest. Kommunismi kuritegudest on peaaegu võimatu rääkida. Tooksin lõpetuseks tsitaadi Pulitzeri preemia laureaadi Anne Applebaumi raamatust Gulag: