juuli 2010

  Kes minevikku ei mäleta , elab tulevikuta. Juhan Liiv , Alatskivi

   8. ja 9. juulil 1941. aastal panid punaokupandid Tartu vanglas toime kohutava inimsusesevastase kuriteo. Okupandid tapsid 193 kinnipeetavat, 173 meest ja 20 naist.

Hukkunute hulgas oli palju töölisi, käsitöölisi, õpilasi, ametnikke, haritlasi ja talupoegi. Tartust, Tartu ümbrusest ja kaugemaltki.

Tuntumad ohvrid olid Jüri Parijõgi – kirjanik, Tartu õpetajate seminari direktor ja Aksel Erich Vooremaa- Tartu-Maarja koguduse õpetaja, Tartu praostkonna abipraost ja EELK hooldusnõukogu liige.

Punaokupandid matsid mõrvaohvrid vangla õuele( Antoniuse õue) ühte kaevu ja kahte kaevisesse.

Hukatud maeti 1942. aastal ümber Pauluse kalmistul paiknevasse ühishauda.

Tartu vangla massimõrva ohvrite mälestustahvel avati esimest korda 25. juulil 1942.

Pärast II maailmasõda N. Liidu okupandid purustasid mälestustahvli.

10. juulil 1990.a taasavati Enn Tarto algatusel ning Tartu Muinsuskaitse Ühenduse , Tartu Memento ja Kaitseliidu Tartu Maleva poolt  vangla peaukse kõrval mälestustahvel..

Kui endine Tartu vangla peahoone läks remonti, viidi 1990. aastal paigaldatud mälestustahvel Tartu Linnamuuseumi. Vangla peahoonesse korterid ehitanud eraisikud ei lubanud mälestustahvli paigaldamist vangla endisele peahoonele.

Tartu Linnavalitsus andis oma 5. juuli 2005.a istungil loa paigaldada mälestustahvel Lutsu t 3,5 ning Jaani t 8 hoonete vahelisele müüriosale vaatega Antoniuse õue poole. Tartu linn on Antoniuse õue omanik.

Uue eesti- ja inglisekeelse mälestustahvli avamine müüris asuva originaalukse kõrvale toimus 9. juulil 2005. aastal. Tahvli taastamist oli soovinud Tartu Memento (Enn Tarto algatusel), tahvli valmimist rahastas ärimees Rein Kilk. Katte tahvlilt eemaldasid Tartu linnapea proua Laine Jänes ja Tartu Memento esimees Enn Tarto.

8.juuli 2010. aasta leinapäev

Leinapäev algas kell 10.00 leinajumalateenistusega EELK Tartu-Maarja kirikus.

Kell 12.00 algas leinaüritus Tartus Pauluse surnuaial 8. ja 9. juulil 1941. aastal hukatud ohvrite mälestusmärgi juures.

Esimesena võttis sõna ürituse peakorraldaja Tartu-Maarja koguduse õpetaja Peeter Paenurm. Tema südamliku leinatalituse järel esines lühisõnavõttuga Tartu aselinnapea

Šokmann. Ta asetas Tartu Linnavalitsuse poolt leinapärja mälestusmärgile.

Seejärel sai pikemaks sõnavõtuks võimaluse Tartu Memeńto ja Eesti Memento Liidu esimees Enn Tarto.

Enn Tarto ja Tartu Memento juhatuse liikmed härra Mart Peik ning proua Elju Andre asetasid leinapärja Tartu Memento poolt.

Leinakimpe asetasid ja küünlaid süütasid mitmed kohalviibijad.

Tartu linnavolinik Peeter Laurson asetas pärja IRLi Tartu piirkonna poolt ja oli oma isikliku sõiduautoga abiks leinaürituse läbiviimisel.

Sõnavõtuga esines veel ajaloolane Kalju Leib ning Tartu Memento juhatuse liige Hando Kruuv, kes hoidis ka Tartu Memento lippu.

Üritusest osavõtjad olid südamlikult liigutatud.

Kell 13.00 jätkus leinapäev Antoniuse õues 9. juulil 2005.a paigaldatud mälestustahvli juures. Süüdati küünal, asetati leinalilled. Teenis õpetaja Peeter Paenurm.

Sõnavõtuga esines Enn Tarto. Ta tuletas meelde, et leinatahvel seinal originaalsel kujul säilinud ukse kõrval on kompromiss. Represseeritud loobusid nõudest kujundada kogu Antoniuse õu muuseumiks, aga samal ajal ei tohi me unustada neid õudseid sündmusi, mis toimusid 8. ja 9. juulil 1941.a Tartu vanglas , vangla abihoonetes ja Antoniuse õues, kuhu hukatute surnukehad peideti.

Selle kompromissivaimule vastab ka Tartu Linnavalitsuse otsus represseeritute palvel edasi lükata nädala võrra esialgu 8. juulile kavandatud suurem pidu  Antoniuse õues.

Käesoleva aasta leinapäeval jäi kõlama mõte, et 8. ja 9. juuli mõrval on Eesti ajaloos eriline tähendus.

Okupatsioonide repressiivpoliitika tõttu ja selle tõttu, et okupantriik kiskus Eesti Vabariigi kodanikud II maailmasõtta hukkus umbes 180 000 Eesti Vabariigi kodanikku. Otseste kommunistide repressioonide tulemuseks võib arvestuslikult olla umbes 100 000 hukatud kodanikku.

Paljude hukkunute hauad on teadmata, mõiste ristideta hauad kehtib tänini.

Teave punaokupantide kuritegude kogu ulatusest jõuab meieni samm-sammult.

Eesti rahvas sai küllaltki kiirelt teada 8. ja 9. juulil 1941. aastal Tartu vanglas toime pandud massimõrvast. See teave mõjutas paljude inimeste käitumist sõja ajal ja ka pärast II maailmasõda.

Me ei soovi mineviku kordumist!

Soov rahvana püsima jääda oma ajaloolisel kodumaal Eestis on eestlaste kollektiivne inimõigus.

Tartu Memento Teataja