Kuu: märts 2016

Märtsiküüditamise aastapäev Tartus 25.03.2016.a.

Tänavu paastumaarjapäeval ja Suurel Reedel möödub 67 aastat 25. – 27. märtsini läbi viidud suurküüditamisest Eestis, mille pani toime Nõukogude Liit.
20722 inimest pidid hetkepealt jätma oma senise elu ja minema raskele Siberi teekonnale. Nendest ligikaudu 3000 ei pöördunud enam kunagi koju tagasi. Kogu selle elajaliku operatsiooni läbiviimiseks toodi okupeeritud Eestisse täiendavalt 10 000 eriväljaõppe saanud Nõukogude sõjaväelast. Eesmärk oli rahvast hirmutada ja murda metsavendade vastupanu, sest pärast küüditamist ei olnud enam talusid, kust nad olid toitu saanud.Küüditamisega rajati tee kolhoosikorrale ning sellele, et eestlased jääksid omal maal vähemusse.
Märtsiküüditamise aegu olin Kõrveküla 7-klassilise kooli õpilane. Parasjagu oli koolivaheaeg. Mu ema Linda Tarto oli postiljon ja läks ka sel päeval, nagu tavaliselt kaarikuga postkontorisse tööle. Tartu lähedal Aoveres Lepiku talus oli postikontoriga sama katuse allvalla täitevkomitee. Kui ema kaarikuga suurelt maanteelt talu poole pööras, oli NKVD valvesalk tal vastas. Emalt käestküsiti vigases eesti keeles nime, isanime ja sünniaastat. Kui viimased kaks ei klappinud, ütles valvesalga ülem, et ärgu ema valetagu, ja lõi teda näkku. Ema tõmmati kaariku pealt maha ja lohistati juukseidpidi mööda maad täitevkomitee ruumidesse, kuhu olid koondatud taludest veoautode ja hobustega kokkuveetud inimesed. Pärast paaritunnist õiendamist, kui kohale oli toodud„õige“ Linda Tarto (Raadi vallas oli kaks samanimelist inimest), lasti ema tulema. Seega jäi ema küüditamata. Kui ma aga kooli läksin selgus, et minu pinginaaber Jaan Ploom oli ära viidud. Otsustasime klassikaaslastega, et kuni õppeaasta lõpuni keegi Jaani kohale ei istu. Kui Jaan 1956. aasta suveks tagasi jõudis rääkis ta, et vanaisa oli Siberis nälga surnud, sest andis oma toidunormi lastele.
Ma usun, et iga soomlane teab, et esimene Talvesõja ohver oli seitsmeaastane Helsingi tüdruk Armi Metsäpelto. Ka meie võiksime meeles pidada, et teadaolevalt noorim küüditatu oli kolmepäevane Anne Ojaäär Hiiumaalt. Varem on peetud noorimaks 24. veebruaril 1949 sündinud Virve Elistet, kes suri teel ühe kuu vanusena Petropavlovski raudteejaamas. Peep Varju on kirjutanud, et arhiivis on säilinud akt nelja lapse kohta, kes 27. märtsil 1949 Rakveres täiendavalt, ilma vanemateta küüdirongi pandi ja lõppjaamas Biiskis numbrite 375, 376, 377 ja 378 all üleandmise nimekirja lülitati. Vanim kodust väljaaetu oli 1854. aastal sündinud Maria Räägel Abja vallast, seega 95-aastane vanamemm.
Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta, on ütelnud Juhan Liiv. Ka filosoof George Santayana on väljendanud sama mõtet: kes ajalugu ei mäleta, on määratud seda kordama. Nende mõtete valguses häirib mind väga kohatine kalduvus okupatsioonide kuritegudest vaikida, nagu ka mõnede ringkondade jõuline soov muuta Okupatsioonide muuseumi nimi ebamääraseks Vabamuks ja ähmastada muuseumi esialgset kontseptsiooni. Põhjenduseks on öeldud, et okupatsioonide teema ei kõneta enam tänapäeva noori. Kooliõpetajate ülesanne on harida ja suunata noorsugu. Aga me ei tohiks alahinnata noorte uudishimu ja õppimisvõimet. Mulle on rohkete esinemiste põhjal just mulje jäänud, et noori huvitab sisuline informatsioon ja nad tahavad tundma õppida ehtsaid asju.
Hoia Jumal Eestit!
Enn Tarto

Pressiteade

22.03.2016
KGB kongide muuseum

KGB kongide muuseum on tasuta avatud 25. märtsil, märtsiküüditamise aastapäeval. Kell 14 peab ajaloolane Pearu Kuusk temaatilise loengu.

25.–29. märtsil 1949 viidi rohkem kui 20 000 eestlast sunniviisiliselt Siberisse. Tegemist on Eesti ajaloos ühe traagilisema sündmusega.

KGB kongide muuseum (Riia 15b, Tartu) on märtsiküüditamise aastapäeval avatud kell 11–17.

Lisainfo:
Indrek Hallik
KGB kongide muuseumi kuraator
+372 746 1914

ENN TARTO MÄLESTUSED 1944. AASTA MÄRTSIPOMMITAMISEST TARTUS

Tänavu märtsis möödub 70 aastat NSV Liidu lennuväe poolt toime pandud terrorirünnakutest, mis olid samuti suures osas suunatud tsiviilelanike vastu. Veel nüüdki püüavad mõned Venemaa poliitikud väita, et Eesti astus 1940. aastal vabatahtlikult Nõukogude Liitu. Aga miks pommitas Nõukogude Liidu lennuvägi siis 1944. aastal massiliselt Eesti linnu, kus said kannatada eelkõige tsiviilisikud? 6. märtsil 1944 pommitati Narvat, 7.märtsil Tapat, 9. märtsil Tallinna ja 26.-27. märtsil Tartut.
Pärast Teist maailmasõda olen pajude inimeste käest kuulnud, et 1944. aasta kevadtalvel Tartul ja tartlastel osaliselt vedas, sest “punakotkad” pildusid palju pomme väljaspoole linna : ida poole Anne luhale, kagu poole Ropka raudteejaama ümbruse põldudele ja põhja poole Narva maanteeni jõudva Karusoo lõppu heinamaadele (enne Kilgi teeristi).
Tookord ja veel tänapäeval püüavad mõned ajalooseletajad väita, et need sõja seisukohalt nõmedad pommitamised olid tingitud punalendurite agarusest, rumalusest või laiskusest. Eks neid inimlike omadusi ole ikka olnud ja saab olema edaspidigi. Hoopis teise tähenduse meie seisukohalt annab nende möödapommitamiste puhul oletus, et Saksa pool suutis 1944. aasta kevadtalvel Tartut ründama saadetud lennuväelased eksiteele viia.
Olen sündinud 1938. aasta seprembrikuus. Teise maailmasõja algust okupeeritud Eesti pinnal mäletan väga katkendlikult, aga 1944. aastat mäletan juba üsna hästi. Meie pere elas tookord Tartu vallas Aovere külas. Tartust põhja poole suunduva Narva maantee ääres enne Kilgi teeristi on Tartu poolt tulles paremat kätt Aovere küla kolm talu, vasakut kätt, s.t teisel pool maanteed, olid heinamaa ja siis Karusoo lõpp. 1943/ 44. aasta talvel ehitasid sakslased Käärdi ja Teistekäärdi maadele mingi “objekti”, rahvakeeli “sakslaste jama”. Narva maanteel käis väga tihe liiklus, aga inimesed ei saanud täpselt aru, mis “objekt” see on. Lastele (külas oli kolm poissi) öeldi, et seal on vist mingi sakslasteõhuvaatluspost, mis teenindab Tartu (sõjaväe) lennuvälja.
“Punakotkad” olid ennegi külainimesi pardarelvadest tulistanud ja sinnakanti üksikuid pomme pildunud, aga tõeliseks mölluks läks 1944. aasta 26. märtsi õhtul. Läksime kogu perega esmalt õue ja seejärel otse keldrisse. Mehed läksid varsti uuesti õue. Hiilisin kaasa. Meie talust umbes 7 km kaugusel oleva Tartu pommitamine juba käis. Taevas olid “jõulukuused” (valgustusraketid), ristlesid helgiheitjad, lendasid punased leekkuulid, kuulda oli mürinat ja mõningal määral näha juba tulekahjude kuma.
Äkki visati meie küla kohale suur valgustusrakett, nn jõulukuusk. Õues oli nii valge, et oleks võinud lehte lugeda. Aga kohe hakkasid vähem kui ühe kilomeetri kaugusel Karusoo otsas tööle õhutõrjesuurtükid, rahvapäraselt flakid (die Flugabwehrkanone), mis lasid jõulukuused puruks. Jälle oli pime, kui Tartu pommitamise kuma välja arvata. Peagi hakkasid Karusoo otsa kukkuma pommid. Algul oli kuulda vilinat, siis saabus hetkeks vaikus, seejärel käis mürakas. Varsti oli kuulda ainult üksteisele järgnevaid plahvatusi. Ema tormas keldrist välja, võttis mul tutist kinni ja viis keldrisse tagasi.
Nõukogude lennuvägi pommitas ka järgmisel ööl Karusoo otsas olevat “objekti”, vähesel määral veel mõnel järgneval ööl. Aprilli lõpuks oli vaikus majas.
Saime teada, et Aovere küla vastas oli sakslaste pettelennuväli. Elektrivoolu saadi autodega veetavatest sisepõlemismootorite abil käivitatavatest generaatoritest. Maapinnal asuvate tulede abil anti esimene pettesignaal. Ainult kolm pealt lahtistesse muldkindlustustesse paigaldatud flakki ja kaks suurekaliibrilist kuulipildujakompleksi tulistasid eelkõige valgusrakette ega lasknud lennukeid liiga madalale. Kui esimesed pommid olid kukkunud, pandi heinamaal põlema hirmsat musta suitsu ajavad tõrvamättad (s.t õhukestest puitlaastudest tõrvaga immutatud padjakesed). Segaduse suurendamiseks olevat pillutud veel väiksemaid suitsugranaate. Heinamaal olid ka mõned autoakudega valgustatud masinavrakid, mis õhust vaadatuna, võisid näida lennukitena.
Pettelennuväljal töötasid ainult sakslased. Lennuväli likvideeriti 1944. aasta mais. Nädal enne ärasõitu lasti meid, külapoisse, ka “lennuväljale”. Pommiauke oli heinamaal ja Karusoo otsas palju. Pärast lugesid kohalikud maaomanikud pommiaugud kokku – neid leiti 365. Miina Härma nimeline kolhoos tegi seal hiljem põhjaliku maaparanduse. Suured traktorid lükkasid kõik tasaseks. Teatavasti oli tegelik lennuväli Tartu linna ääres, mitte kaugel Jänese ja Puiestee tänavast.
Pettesadam oli Tartus ida pool Anne luhal. Sinna oli kogutud vanu laevavrakke. Valgustusega mängides viidi lendurid eksiteele ja pettesadamat pommitati. Ma käisin 1944. aasta suvel koos isaga neid purukspommitatud vrakke vaatamas. Kauaaegne Tartu Memento esimees Paul Muuli juhtis korduvalt tähelepanu pommiaukude suurele hulgale Anne luhal. Anne kanali kaevajad avastasid kaks lõhkemata lennukipommi tulevase kanali alal ja nende kahjutuks tegemiseks kutsuti demineerijad.
Tartust kagusse jääva Ropka raudteejaama lähistel põldudel olevat vanadest vagunitest kombineeritud ja Tartu 1944. aasta märtsipommitamise ajal puruks pommiatud “raudteejaama” ma ise näinud pole, kuid sellest on mulle rääkinud mitu inimest.
Jäägu sõjaajaloolaste uurida, kuidas sõdivad pooled üksteist neil Eestile traagilistel päevadel üle kavaldasid. Igatahes kui need pommid, mida “punakotkad” heitsid 1944. aasta kevadtalvel Anne luhale, Karusoo otsa heinamaadele või Ropka jaama lähedastele põldudele, oleksid heidetud Tartu linnale, oleksid Tartu purustused olnud veelgi rängemad ja kaotused tsiviilelanike hulgas veelgi suuremad.

Tasuta õiguaabi Tartus

TARTU – TARTU PUUETEGA INIMESTE KODA – vandeadvokaat Siret Saks
– siret.saks@rask.ee tel 5 223 804;

TARTU – TARTUMAA KURTIDE ÜHING – Registreerimine: SMS 59117000,
e-post: tarky@tarky.ee ; www.tarky.ee;

25.märts 2016.a. küüditamise mälestamise ja leinapäev Tartus

25. märts 2016 – suur reede, küüditamisohvrite mälestuspäev, paastumaarjapäev
Mälestus- ja leinapäev Tartus
Vastavalt kokkuleppele EELK Pauluse koguduse õpetaja piiskop Joel Luhametsaga ja 2. märtsil 2016 toimunud MTÜ Tartu Memento koosoleku otsusele toimub Tartu Memento palvel Pauluse kirikus eraldi leinajumalateenistus, kus mälestatakse 1949. aasta märtsiküüditamise ohvreid ning kõiki võõrvõimude ohvreid.
25. märtsil 2016 kell 10.00 kuni 11.30 toimub Pauluse kirikus Riia 27 EELK Pauluse koguduse jumalateenistus. Leinajumalateenistus algab kell 12.00 ja kestab kuni 12.45.
Kell 12.45 lahkutakse kirikust ning suundutakse rongkäiguga mööda Riia tänava kõnniteed mälestusmärk Rukkilille (Pepleri 27) juurde, kus kell 13.00 algab mälestus- ja leinaüritus. Mälestusmärgi juurde asetatakse küünlaid ja leinapärgi, lisaks esinevad lühisõnavõttudega Tartu Memento esindaja ning üritusele kohaletulnud kaasvõitlejad ja kaaskannatajad.
25. märtsil 2016 õhtul kell 18.00 oodatakse kõiki Tartu Raekoja platsile MTÜ Tulipisara poolt läbi viidavale küünalde süütamisele.
Lugupidamisega
Enn Tarto
MTÜ Tartu Memento esimees

Kohtume taas

Kohtume taas 16.märtsil Riia 12 kell 12.00
Valve Luuka räägib kuidas kevadel oma tervisega hakkama saada.
Joome teed ja tunneme ennast hästi.

Memento juhatus