Kuu: jaanuar 2011

Mälestusüritus14.jaanuaril 2011

14.jaanuaril 2011.aastal toimus Tartus,Tähtvere pargis taastatud Vabadussõja(1918-1920) monumendi juures
MÄLESTUSÜRITUS.

 

Tähistati Tartu vabastamist 14.jaanuaril 1919.aastal.

Ürituse korraldajaks oli MTÜ Tartu Memento.

Vastutavaks isikuks oli Enn Tarto.

 

Enn Tarto sõnavõtt:

„Austatud üritusest osavõtjad,härrad ohvitserid, sõjakooli kadetid, kaitseliitlased, kaasvõitlejad, kaaskannatajad, lp daamid ja härrad!

Jaanuaris 1919.aastal algas Eesti vägede suurpealetung Vabadussõja lõunarindel.

14.jaanuaril 1919 vabastati Tartu. Otsustav võidukas lahing peeti Tähtvere väljadel.

Soomusrongide üldjuht oli kapten Karl Parts, soomusrongi nr.1 ülem oli kapten Anton Irv,Kuperjanovi partisanide ülem oli leitnant Julius Kuperjanov.

Soomusrongid nr.1 ja nr.3 ning Kuperjanovi partisanid vabastasid Tartu 14.jaanuaril 1919. See oli sündmus, mis innustas Eesti vägesid, sisendas optimismi elanikonnas.

   Ja veelkord ja veelkord peame rõhutama, et Eesti vägede võit lõpetas tapatalgud Krediitkassa keldirs, kus bolševike poolt tapeti 33 süütut inimest.

Hukatute hulgas oli esimene Eesti aposteliku õigeusu piiskop Platon, preestrid Bežanitski ja Bleive ning kirikuõpetajad Hahn ning Schwarz.

Aga nendest õudustest räägib ja peab palvuse preester Stefan.

Võidu mälestuseks Tähtvere väljadel avati mälestusmärk 3.juulil 1932.aastal, mille kommunistid hävitasid 1940.aastal.

Pöördusin kui linnavolinik ja Tartu Memento esimees Tartu Linnavolikogu poole aprillis 2004.aastal ettepanekuga taastada mälestusmärk. Volikogu toetas üksmeelselt seda ettepanekut ja Tartu Linnavalitsus korraldas mälestusmärgi taastamise samas paigas ja endisel kujul. Mälestusmärk taastati 2.juulil 2006.aastal.

Austatud kohalviibijad!

Meenutame selle samba taastamiskäigus ja hiljem siin mälestusürituste ajal esiletoodud sõnumeid.

Tartule vajalik monument taastati Tartu Linnavolikogus esindatud erakondade poliitilise üksmeele tulemusena.

Veel käesoleva sajandi alguses räägiti eelkõige minevikus hukkunutest ja nende mälestamisest.

Selle monumendi juures mälestame võitu  14.jaanuaril 1919.aastal ja teisi võite Vabadussõjas ja hiljem.Ja me mälestame langenuid nii Vabadussõjas kui hiljem.

Selle monumendi juures käidi välja mõte, et ka need inimesed vajavad meelespidamist ja mälestusmärkide püstitamist,kes on Eesti eest võideldes langenud pärast iseseisvuse taastamist.

Afganistaanis on juba langenutele mälestusmärk ja kui Eesti Vabariigi väed lahkuvad Afganistaanist siis nad võtavad mälestusmärgi kaasa.

 

Meie tänane sõnum on, et me vajame poliitikute üksmeelt, et lahendada Eesti Vabariigi Põhiseaduse vastaste loosungitega seotud olukord Raadi tiigi ääres. Paljudele kodanikele on need loosungid sügavalt solvavad. Need loosungid annavad võimaluse Eesti-vastaseks kihututstööks. 1944.aastal ei toimunud mingit Tartu vabastamist Punaarmee poolt!

Tartusse tuleks püstitada mälestussammas vabadusvõitlejale Jüri Kukele. Jüri Kukk hukkus 27.märtsil 1981.aastal kommunistlikus koonduslaagris Vologdas.

2010.aasta oktoobri lõpus avati Vilniuses mälestusmärk 1981.aastal Nõukogune võimu poolt mõrvatud Leedu preestrile ja Helsingi grupi liikmele Bronius Laurinavičiusule.

Tänan tähelepanu eest!“

 

Seejärel sai palvuseks sõna EAÕK Tartu piiskopkonna praost preester Stefan Fraiman. Ta rääkis õudustest krediitkassa keldris 14.jaanuaril 1919.aastal ja palvetas hukkunute mälestuseks.

Tartu Linnavalitsuse poolt tõi pärja abilinnapea Margus Hanson.

Mälestuspärja asetas Tartu Linnavolikogu liige ja IRLi Tartu piirkonna esimees Peeter Laurson.

Pärja asetasid Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse ülem kolonel Aarne Ermus ja sõjakooli kadetid ning Kaitseliidu Tartu Malev esindajad.

Mälestuspärgi ning küünlaid asetasid Tartu Memento juhatuse liikmed, Tartu Vabadusvõitlejate Ühingu, Julius Kuperjanovi seltsi ja teiste kodanikuühenduste esindajad ning kodanik Jaan Muna ja paljud teised kodanikud.

Enn Tarto lõppsõna.

„Austatud mälestus-ja leinaüritusest osavõitlejad!

Võitlus Eesti riigi ja rahva püsimajäämise eest jätkub. Olgu tänane üritus meie panuseks selles lakkamatus võitluses.

Usume ja loodame, et aastatel 2018 ja 2019 ning hiljem kogunevad siia 14.jaanuaril Eesti patrioodid ja neid on rohkem kui meid täna!“

Hando Kruuv: „Rukkilille“ monumendi loomine

 „Memento“ loomisel oli Eesti Vabadusvõitluses kindel koht. Aatelise elanikkonna koondamiseks oli vaja luua paik, kuhu tullakse, kus kohtutakse ja kus kõneldakse.

Mõttest teostuseni

Oli vaja luua köitev mälestis.

Selleks korraldas Tartu „Memento“ juhatus eesotsas Paul Muuliga konkursi „Kommunismi ohvrite mälestusmärk“ loomiseks. 1989. aastal laekus 8 tööd. Eesmärk oli luua leinakoht neile, kes tahavad süüdata küünla või asetada lilleõie lähedastele, kelle hauad on igavesti teadmata kauges Siberis. Eesmärgiks oli ka see, et kommunistide inimsusevastased kuriteod ei ununeks, vaid oleks hoiatus järgnevatele põlvedele ning et monument oleks alati nähtav.

Kunstnik Paul Saare konkursitöö „Rukkilill Siberi kividel“ osutus kõige pateetilisemaks.

Et kõikide tööstuste juhatused koosnesid kommunistidest, ei leidunud Tartus ühtegi asutust, kus oleks nõustutud sellist poliitilise maiguga metallitööd ette võtma. Pealegi ei olnud roostevaba terase keevitajaid.Ka Tartu Ülikooli töökojas Narva tänaval (toona Leningradi mnt.) ei võimaldatud mul kasutada metalli painutamise masinat lilleõite detailide painutamiseks. Olgugi, et olin üle 30 aasta TRÜ töötaja ja aastaid samas majas töötanud. Kõik muu tehnika oli mul olemas ja ma sain kõik kodus Tartus Soinaste tn. 45 ära teha.

Pakkusin välja rukkililleõie võimalikult lähedase kujunduse, mille järgi sai kiiresti valmistada tugeva ja vastupidava metallkujundi. Tekkis idee kinnitada õielehed tsentrisilindri külge nii, et õielehe põhjas oleks ava ca 30 mm. Silindri sees pidi olema hajutatud valgus nii, et möödujale või möödasõitjale võiks see meenutada hõõguvaid siberi hundi silmi. See efekt paistiski kõige paremini välja pimedal ajal Riia tänaval liikudes. Sealt vaadatuna oli kaugus ja kõrgus kõige sobivam.

„Rukkilille“ loomise ajal oli minu ametialane tegevus TRÜ-s laserid ja valgusjuhid. Oli mul plaan valgustus teha valgusjuhtidega kui tavavalgustusega ei oleks saavutanud efekti.

„Rukkilille“ aluseks pidi saama viis kivi – viisnurk, millelt nõrguvad pisarad, meenutamaks kurjuse impeeriumi.

Et viie kiviga ei olnud võimalik sobivat ringi moodustada, tuli leppida kuue kiviga, millest viiele tilguvad rukkilille õite seest pisarad; kuuendale kivile paigutasime musta graniitplaadi daatumitega.

See kõik tuli paigaldada silindrilisele vundamendile, milleks sobis 2 meetrise läbimõõduga ja 1, 5 m kõrge betoonrake, et kivid ajapikku ära ei vajuks ning et „Rukkilille“ alla jääks süvend veejaotussüsteemi ja valgustuse tarvis. „Rukkilill“ ise tuli omakorda kinnitada peenemale rakkele, mis toetub jämedamale. Nii sai mälestussamba keskele üle kahe meetri sügavune süvend, mille sisemusse pääses  eemaldatava „lilleõie“ südamiku kaudu.

Kivid otsis maaparandusobjektidelt välja Paul Muuli, kraanajuhiks oli Harri Henn.

Probleemi tekitas tilga kaupa vee jagamine võrdselt kõikidele kividele – see oli minule kui teostajale parajaks pähkliks. Süsteem hakkas siiski tööle. Ainsaks puuduseks oli see, et talveks tuli naabrimaja keldris veekraan kinni keerata.

Valgustus töötas väga hästi seni kuni sama maja keldrist varastati mälestusmärgi elektritoite aegrelee.

Maadejagamine kommunistidega

Et 1990. aastal oli Tartu Linnavalitsus endiselt kompartei käepikendus, õigemini käsutäitja, tuli meil ametimeestega tõsine ja tõepärane maajagamine selle üle, kuhu monument paigaldada. Nende silmis olime meie ikkagi veel kurjategijad ja nõukogude riigi vaenlased. Et aga Nõukogude Liidu positsioon oli hakanud tõsiselt kõikuma, statistikud teadsid juba aastal 1982, et on tulemas krahh, sestap ei visatud meid linnavalitsuse uksest kohe välja, vaid kuulati ära.

Riia ja Pepleri tänava nurgale „halli“ maja  vastu haljasalale monumendi paigaldamiseks meile luba ei antud. Tõsiseks põhjuseks pidi olema asjaolu, et kunagine krundi omanik veel elab ja ta võib hakata oma ärastatud maad tagasi nõudma. Meie jaoks ei olnud see probleem. Peagi oli endine maaomanik leitud ja Paul Muuli sõlmis temaga lepingu. Edasises puiklemises linna komunistidega kaldus võit meie poolele. Meil tuli esitada linnavalitsusele projekt, mida ka tegime.

Maaomanikuga kokkuleppes oli arvestatud ka sellega, et kui kunagi hakatakse platsile ehitama uuesti hotelli, võiks „Rukkilill“ jääda keset hoone fuajeed ja anda hotellile nime – lisaks saaks seda väga originaalselt kujundada.

„Rukkilille“ avamine toimus juuniküüditamise aastapäeval 14. juunil 1990. a. Tartus Riia tänava maja nr. 15B vastas endise KGB maja ees haljasalal. „Rukkilille“ monumendi loomisega täitus meie kõige olulisem soov…Represseeritud koondusidki ja nii tekkis represseeritute erakond.

Hingeküüt hingedepäeval

Pärast krundi omaniku surma muutus olukord keeruliseks, sest pärijad mõtlesid teisiti. Taheti tüütust objektist nähtavas kohas vabaneda või müüa krunt võimalikult hea hinnaga tervikuna. Keegi linnaametnik tegi „Mementole“ sõnagi lausumata krundi ja ka „Rukkilille“ jaoks uue projekti, vastavalt oma tagasihoidlikule kujutlusvõimele, ja nii taheti hakata „Rukkilille“ küüditama „halli maja“ kõrvale – praktiliselt nurga taha.

Mina sain sellest teada alles siis kui „Rukkilille“ asemel haigutas auk ning valgustusest ja veesüsteemist ei olnud enam jälgegi. „Rukkilille“ aluskivid olid haljasalal laiali ja meie roostevabast terasest „Rukkilill“ oli kadunud. Pöördusin seal askeldava asjamehe poole küsimusega, et mis siin toimub, kus on „Rukkilill“? Tema tõttas oma küsimusega minule vastu: „Kes sa oled?“.  Esialgne vaidlus linnaametnikuga vilja ei kandnud. Minu ja ka Enn Tartoga (praegu Memento esimees) arvestati niipalju, et lubati kõik taastada uues kohas algselt loodud kujul.

Pisarateta „Rukkilill“

Mõne päeva möödudes olid 6 aluskivi paigutatud Pepleri tn. 27 haljasalale peaaegu nii nagu nad olid vanas kohas, kuid ilma aluseta ja kivide kõrgused ei olnud rihis. Ka „lilleke“ ilutses kividel, see oli kuidagi madalal ja ripakil. Tegin rida pilte.

Elektrisüsteemist said asjamehed aru ja nõustusid ühendama tänavavalgustusega, see osutus meie varasemast süsteemist töökindlamaks. Veesüsteemist ja pisaratest ei teadnud uue projekti autor midagi ja veel vähem taipas sellest kopamees. Sain hiljem prügi seest kätte jaotussüsteemi säilmed – see oli neile tõestuseks, et ikkagi oli olemas olnud ka vesi. Töödekorraldajaga jõudsin kokkuleppele, et nemad paigaldavad veetoru kui mina teen uue jaotussüsteemi. Veetoru paigaldati kuni naabermaja vundamendini, kuid siis olevat tööde tegemisel raha otsa saanud.

Nii seisabki „uus asukas“ „Rukkilill“ Tartus Pepleri tn. 27 haljasalal kuivana (ilma kavandatud veesüsteemita). Veel tänaseni on kividel näha veenirede jälgi – kuivanud pisarate jälgi. Veejaotussüsteem seisab ootuses minu töötoa riiulil juba viis aastat. Usun, et peale minu surma unustatakse mälestusmärgi pisarad sootuks.

Kogu selles segaduses sai „Rukkilill“ siiski ka aluse – rakke ning keskele süvendi, kuid mälestussammas jäi ca 10 cm madalamaks. Ka meie, represseeritud, jääme järjest „madalamaks“. Meid jääb järjest vähemaks. Ja varsti kaome sootuks. Kuid eesti rahva „Rukkilille“ pisaratest märjad kivid jäägu meid meenutama.

1989. a. kui korraldasime konkursi „Kommunismi ohvrite“ mälestusmärk“ ja sellise nime all monument ka tehtud sai, leidus keegi võimulolev kommunist, kes tundis ennast puudutatuna ja laskis liikvele kuulduse „stalinistliku terrori ohvrite“ mälestusmärgist. Nii seda populariseeritakse tänini. Olgugi et nüüd on juba ka kommunistlikud kuriteod rahvusvaheliselt hukka mõistetud, jätkub meie monumendi, kommunismi ohvrite mälestusmärgi „Rukkilill“ nime ümber vassimine.

(Hando Kruuvi käsikirjalise teksti trükkis ümber Eevi Kärdla Tartu Linnamuuseumist.)

 

2011.a. esimese poolaasta üritused

14. jaanuar 2011. a rahvakogunemine Tartus, Tähtvere pargis, taastatud Vabadussõja (1918-1920) monumendi juures.

Mälestatakse Eesti vägede võitu 14. jaanuaril 1919. aastal. Mälestatakse ja leinatakse kommunismiohvreid ning kõiki Eesti vabaduse eest langenuid.

 02.veebruar 2011. a Tartus, Vanemuise tn. 35/33 majade ees asuval väljakul, Jaan Poska bareljeefi juures.

Tartu Memento osaleb kõnekoosolekul. 91. aastat on möödunud Tartu rahu sõlmimisest Eesti Vabariigi ja Vene SFNV vahel

 24. veebruar 2011.a Tartus.

Tartu mementolased osalevad  Eesti Vabariigi 93. aastapäeva tähistamise erinevatel üritustel, eelkõige sini-must-valge lipu heiskamisüritusel Toomemäel Tähetorni juures.

 25. märts 2011.a Tartus

Tartu Memento korraldab mälestus- ja leinaüritusi. 62. aastat on möödunud 25. märtsi  1949. aasta suurküüditamisest. Kogunetakse endise sadamaraudtee asukohta rajatava mälestuspargi juurde, liigutakse EELK Tartu Pauluse kirikusse, kus toimub leinajumalateenistus. Seejärel üritustest osalejad liiguvad mööda Riia tänava kõnniteed mälestusmärk Rukkilille juurde, kus toimub mälestus- ja leinatalitus.

 2011. aasta aprillis toimub kindlasti MTÜ Tartu Memento iga-aastane  üldkoosolek.

 14. juunil 2011. a mälestatakse ja leinatakse Tartus ja Tartumaal 70 aasta taguse (14. juuni 1941. a ) kommunistide poolt läbiviidud aegumatu genotsiidikuriteo ohvreid.

   Põhiürituseks Tartus kogunetakse Emajõe-äärsesse mälestusparki, siis liigutakse EELK Tartu Pauluse kirikusse, kus toimub mälestus- ja leinatalitlus, küünalde, pärgade ja lillede asetamine mälestusmärgi juurde. MTÜ Tartu Memento korraldab veel konverentsi seoses  juuniküüditamise 70. aastapäevaga.

 MTÜ Tartu Memento alustab juba juunis 2011. aastal ettevalmistusi 8. juulil 2011 läbiviidava Tartu vanglas läbiviidud massimõrva mälestuspäeva korraldamiseks. 8. ja 9. juulil 1941. aastal Tartu vanglakompleksis kommunistid mõrvasid 193 vangi, 173 meest ja 20 naist.