mai 2012

1. Mail 2012 suri Vilniuses tuntud Leedu vabadusvõitleja Viktoras Petkus.

Viktoras Petkus sündis 30. mail  1928 Leedus Raseiniai maakonnas Aleksandrais. Ta vangistati esmakordselt juba 1947. aastal rahvuslik – usulise organisatsiooni asutamise eest. Saadeti Inta laagreisse, kust ta vabanes alaealiste amnestiaga 1953. aastal. Juba 1957. aastal vangistati Viktoras Petkus uuesti põrandaalusesse organisatsiooni kuulumise eest, oli kaheksa aastat Taišeti ja Mordva laagrites. Küllap varemgi, aga just Mordva laagrites tutvus Petkus Leedu, Eesti, Läti, Ukraina ja teiste Nõukogude Liidu poolt ikestatud rahvaste noorema põlve vabadusvõitlejatega.Enn Tartoon kirjutanud, et  Mordva laagrites töötati välja põhimõtted, mis hiljem mõjutasid avalik-õiguslikku vastupanu  (ehk dissidentlikku liikumist) terves Nõukogude Liidus. Leiti, et kui ühised vastased kommunistid on omavahel suured semud, siis võivad ka oma maa vabaduse, demokraatia, inimõiguste täitmise ja usulise vabaduse eest võitlevad eri rahvustest inimesed omavahel koostööd teha.Viktoras Petkusest sai üks Leedu vastupanuliikumise liidreid ja Baltikumi rahvaste koostöö aktivist. Mordva laagrites tekkinud sõprus ja koostöö jätkus vabaduses ehk nn. “suures tsoonis”.  Juba laagris leiti ühiselt, et salaorganisatsioonide aeg on möödas, Nõukogude Liiduga tuleb võidelda avalikult ja rahumeelsete vahenditega, otsides koostööd Lääne üldsusega.

1975 toimus Helsingis USA, Kanada ja Nõukogude Liidu osavõtul Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverents. Mitte kõik konverentsi otsused ei olnud Nõukogude Liidu poolt okupeeritud rahvastele soodsad, aga vabadusvõitlejad ja inimõiguslased nägid  oma võimalust kolmandas, just inimõigusi puudutavas otsustekorvis. Hakati looma Helsingi kokkulepete järelvalve gruppe, et koguda informatsiooni ja avalikustada inimõiguste rikkumised Nõukogude Liidus.  5. novembril 1976 asutas Viktoras Petkus koos kaaslastega Leedu Helsingi grupi ja oli põrandaaluse perioodilise väljaande Lietuvos Archivas algataja. See väljaanne ja Leedu Katoliku kroonika said üheks tõukeks Eesti vabadusvõitlejatele hakata välja andma oma põrandaalust väljaannet “Lisandusi Mõtete ja Uudiste Vabale Levikule Eestis” (1978), mis peamiselt kogus informatsiooni inimõiguste rikkumiste kohta okupeeritud Eestis ja levis nii kodumaal kui Läänes. Viktoras Petkus aitas luua Ukraina Helsingi gruppi ja oli tihedas koostöös Moskva Helsingi grupiga. Kahjuks õnnestus KGB-l Eesti Helsingi grupi loomine nurjata. Sisuliselt tegutseti küll Helsingi grupina, aga ametlikult välja ei kuulutatud. Kui leedulastele sai selgeks, et Helsingi gruppi Eestis siiski ei moodustata, otsustasid nad, et hakkavad fikseerima ja levitama ka eestlaste juhtumeid. Juba esimestes Leedu Helsingi grupi dokumentides oli juttu Erik Udamist, Mart Niklusest jaEnn Tartost, kes kõik olid Viktoras Petkuse head tuttavad. Leedu Helsingi grupi liikmete, eelkõige Petkuse soov oli veelgi tugevdada sidemeid Eesti, Läti ja Leedu vabadusvõitlejate vahel. Nagu juba öeldud, Helsingi grupid kogu Nõukogude Liidus jälgisid eelkõige Helsingi kokkulepete, just kolmanda, inimõigusi puudutava otsustekorvi täitmist, aga Balti vabadusvõitlejad soovisid selle kõrval keskenduda aktiivsemalt võitlusele Balti riikide iseseisvuse taastamise eest.

Viktoras Petkuse eestvedamisel  asutati 20. augustil 1977 Eesti, Läti ja Leedu Rahvusliikumiste Peakomitee, mille põhiülesandeks oli teadvustada nii kodu-  kui välismaal, et Balti riikide saatuse kujundamises mängis suurt rolli 23. augustil 1939 sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakt. Petkus arreteeriti juba enne Peakomitee väljakuulutamist ja kuni 1988 aastani oli ta Vladimiri ja Tšistopoli vanglais, Permi laagrites ning asumisel Burjaatias. (Koos asumisega viibis Petkus vangistuses Leedu iseseisvuse nimel kokku oma elust 26 aastat). Varasematest vigadest õppinud, õnnestus 23. augustil 1979 välja kuulutada  45 Eesti Läti ja Leedu kodaniku avalik kiri (Balti Apell), kus nõuti Molotov-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist, tühistamist ja Eesti Läti ja Leedu iseseisvuse taastamist. Balti Apell leidis suurt vastukaja ja toetust kogu maailmas. Kahjuks tegi eriti rasketes tingimustes vangistuses viibimine Viktoras Petkusele ühinemise Balti Apelliga võimatuks, aga teda tuleb õigusega pidada Molotov-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamise suureks eeltöö tegijaks. Kõike seda silmas pidades on Eesti Vabariigi president annetanud talle 2011 Maarjamaa Risti III klassi ordeni.

Pärast Leedu riikliku iseseisvuse taastamist oli Viktoras Petkus üks Leedu Kristlik-Demokraatliku Partei taastajaid ja töötas Leedu Vabariigi Seimi nõunikuna, ta oli Leedu Inimõiguste Assotsiatsiooni auesimees.

Suur leedulane Viktoras Petkus saadeti Vilniusest viimsele teekonnale Leedu Vabariigi presideni auvahtkonna saatel. Tema sarka ehtisid rohked lilled ja pärjad. Juba Vilniuse katedraalis mälestusmissal teenisid mõned tema kunagised õpilased ja võitluskaaslased, kes on nüüd preestrid. Viktoras Petkus maeti kodukirikus Raseiniais, kus ta kunagi üles kasvas ja kus tema kaks tädi olid olnud nunnad. Raseiniai kirikus teenis kaasa ja pidas jutluse preester Julius Sasnauskas, samuti Petkuse õpilane ja lähedane sõber, kes oli üks Balti Apelli koostajaid ja allakirjutajaid ja saadeti selle eest 20. eluaastates Nõukogude vangilaagrisse. Muldasängitamisel Raseiniai kalmistul ütles Enn Tarto, kes tundis Petkust üle 50 aasta, et me peame Viktoras Petkuse pärandit hoidma ja noortele tutvustama, sest võitlus väiksemate riikide ja rahvaste eluõiguse eest ei lõpe mitte kunagi. Juba kirikus ja kalmistul oli väga palju rahvarõivais noori.Enn Tartopalus  südamlikult sõpra, et ka seal paigas, kus ta nüüd viibib, Leedut aidates  aitaks ka Eestit. 

Viimaks, pärast seda, kui kogupaugud olid kõlanud ja haud oli kaetud pärgade ja lilledega, lauldi  kaitseväe orkestri saatel Leedu Vabariigi hümni.