mai 2016

Tänavu 11. juulil 2016 möödub 75 aastat Eesti rahvuskangelase Selma Rätsepa surmast.+
1940. aastal Eesti Vabariik okupeeriti ja annekteeriti naaberriigi NSV Liidu poolt. Algas kohutav terror Eesti elanike vastu. 1940. aastal hävitati eelkõige Eesti Vabariigi eliiti.
14. juunil 1941 okupantide ja nende kohalike käsilaste poolt läbiviidud küüditamine on kohutav aegumatu inimsusevastane kuritegu. Eestist viidi Siberisse üle 10 tuhande inimese. Mehed eraldati naistest, enamik neist hukkus. Eestisse pöördus tagasi läbi raskuste vähem kui kolmandik 75 aastat tagasi küüditatutest.
Suured massimõrvad pandi toime 8. ja 9. juulil Tartu vanglas (193 ohvrit) ja septembrikuus 1941 Saaremaal Kuressaare lossis (vähemalt 90 ohvrit).
Esimese Nõukogude okupatsiooni (1940-1941) repressioonidega Eesti riigile tekitatud inimkaotused on seni selgunud andmetel umbes 48 000.
1941. aasta sõjasuvel kommunistide poolt sooritatud inimsusevastased kuriteod kutsusid esile ulatusliku partisanisõja, algas Suvesõda. Juba 1939. aastast, kohe pärast baaside lepingu sõlmimist, algas Eestis vastupanu võõrvõimudele, mis kestis katkematult Eesti iseseisvuse taastamiseni 1991. aasta augustis.
Tahaksin isiklikult meenutada meie rahvuskangelase Selma Rätsepa kangelastegu.
11. juulil 1941. aastal mõrvasid kommunistid Tartumaal Kudina vallas perenaiste seltsis ja tuletõrjeühingus aktiivselt tegutsenud Selma Rätsepa (10.02. 1900 – 11.07. 1941).
Olen sündinud 1938. aasta septembris Tartu linnas. Me elasime Tartu lähedal Raadi, hilisemas Tartu vallas Aovere külas Käärdi talus.
Minu esimene isiklikult meelde jäänud pilt on 13. juuni 1941 õhupoolikust. Isa oli käinud Tartus, talle oli öeldud, et kogutakse autosid ja midagi hirmsat on tulekul. Pere kogunes, kiiresti pakiti mõned asjad ja lahkuti talust. Isa oli Tartus kokku leppinud minu Tartus elava emapoolse vanaema Marie Ennikoga (sündinud Kull), et ta tuleb Tartust Käärdile kodu hoidma ja loomi söötma. Kui talu veel paistis, hakkasin oma poolõe Tiiu kukil rabelema. Inimesed jäid seisma, ema nuttis ja ütles: „Seal on meie kodu, kas me enam kunagi koju saame?” Isa arvas, et küll saame.
Vanaema tuli Tartust meile ja hommiku poole ööd tulidki küüditajad. Isa Mart Kool oli olnud Tartu vallavanem, olime kogu perega küüditamisnimekirjas. Vanaema Marie kui tartlane ei olnud nimekirjas. Vanaema käest hakati nõudma, et kus meie oleme. Vanaema vastas, et ta ei tea. Kui ta tuli Tartust, ei olnud pererahvast talus, võti oli ukse kõrval, ta teadis seda kohta. Kuulati üle juba tallu toodud uusmaasaajad. Nemad kinnitasid, et kui vanainimene tuli, oli pererahvas juba lahkunud.
Kohalik partorg, vist eestlane Venemaalt, hakkas vanaema käest nõudma: „Ütle, kus nad on?”. Vanaema muidugi ei teadnud, kus me oleme. Siis hakati nõudma, et kus me võiksime olla. Seda vanaema Marie muidugi oletas ja kui ta oleks seda punatimukatele öelnud, oleks meid kätte saadud.
Vanaema peksti kaevu juures püssivarrastega, viidi kuuri äärde ja lasti mitu korda püstoliga peast mööda. Uusmaasaaja poeg nägi vanaema peksmist pealt, tulistamist samuti. Hiljem ta rääkis mulle. Ta läks nähtu põhjal metsavennaks ning hiljem Saksa sõjaväkke ning ta oli toodud Mordvasse vangilaagrisse veel enne mind.
Käärdi talust põgenenud pere oli metsas mitmes kohas, viimati Tartumaal Maarja-Magdaleena lähedal, siis Kudina vallamaja lähedal, kus metsas varjas end umbes 50-60 inimest, peamiselt lapsed, vanurid ja naised. Mehed, ka minu isa, olid lahiguväljadel – Suvesõjas.
Selma Rätsepa abikaasa leitnant Erich Rätsep oli metsavend ning teda jälitati: omavoliliselt metsast Eerika tallu loomi söötma läinud Selma Rätsep arreteeriti ning temalt hakati nõudma Erich Rätsepa ja teiste metsavendade asukohta. Leitnant Erich Rätsep võitles Suvesõjas okupantide vastu. Ta ei olnud meie juures metsasolijate laagris.
Selma Rätsep viidi Kudina vallamajja. Kuna ta metsas varjajate asukohta ei reetnud, piinati teda vallamaja punanurgas metsikult. Mõnitamiste ja eriti metsikute piinamiste järel ohver, Selma Rätsep, suri.
Kudinas oli okupantide eriüksus. Peamisteks piinajateks olid kohalikud hävituspataljonlased,. Üks neist, partorg Uiga, elas aastaid Nõos.
Kuid tänu Selma Rätsepa sangarlikkusele jäid ellu end metsas varjanud lapsed, naised ja vanurid. See õudus, mis toimus Tartu vanglas 8. ja 9. juulil 1941.a., ei kordunud.
Kudina vallas kommunistide poolt mõrvatud Selma Rätsepa, Aleksander Sepa, Raimund Sepa, Karl-August Värnomasingu, Kaljo Värnomasingu ja teiste matusetalitus toimus Maarja-Magdaleena kirikus 18. augustil 1941. aastal.
Kaastunne kõigile vägivalla ohvritele. Tänu meid aidanud ja paljude inimeste elu päästnud kaasvõitlejatele ja kaaskannatajatele.
Mineviku õudused ei tohi korduda. Aidaku meid, Eesti riiki ja rahvast Jumal!
Enn Tarto
üks metsas ellujäänutest.

Lisa 1. Eesti Memento Liidu Teataja nr 14(98) Mai 2011 lk 14, artikkel „Rahvuskangelase Selma Rätsepa surmast möödub 11. juulil 70. aastat.” Enn Tarto, üks metsas ellujäänutest.

Lisa 2. Prof. Herbert Lindmäe raamat „Suvesõda Tartumaal 1941”. Tartu 1999 lk 307. tekst Selma Rätsepast ja teistest mõrvaohvritest. Lk 256-257 foto matustest Maarja Magdaleena kirikus 18. augustil 1941. aastal

Lisa 3 Ruus J. Mõrvadest Kudina vallas – „Vooremaa” 11. juulil 1991

Lisa 4. Eesti Rahva Elulood III osa
Elu ENSV-s koostanud Rutt Hinrikus Tallinn 2003
Enn Tarto – lk 122 Mälestused Selma Rätsepast

Lisa 5 Valge Raamat
Eesti Rahva kannatustest okupatsioonide läbi
1990-1991
Okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riiklik komisjon
Justiitsministeerium, 2005