admin

  

25. märtsil möödus 1949. aasta  märtsiküüditamisest 64 aastat. Selle sündmuse vägivald puudutas paljusid perekondi ja hirm, mida ta külvas, puudutas  kõiki.    Seda ei saa unustada.

Samal päeval meenutati Kirjandusmuuseumi saalis  traagilise saatusega luuletajat  Enn Uibot (25. oktoober 1912- 31.august 1965).  Enn Uibot võib nimetada ka unustatud luuletajaks. Ta  sünnist möödus läinud sügisel sada  aastat.  Nõukogude võim tegi kõik, et Enn Uibo, kelle viimseks asemeks sai  nimetu haud vangla matusepaigas Mordvamaal, jääkski unustusse.

Enn Uibo  loomingust ilmus  eluajal vaid väikene osa, 1935. aastal esikkkogu „Kuldkõrte igatsus” ja  1938. aastal „Homse nimel”. Kolmas – valikkogu    „Testament. Valik luulet 1930- 65” ilmus juba  postuumselt 1995. aastal.

Enn Uibo  kogu elu möödus homse nimel. Ülesehitava ideaalse homse nimel, mis tiivustas ta vaimu.  Enn Uibo oli rahvuskirjanik, kelle  paleus  oli isamaa. Selle eest vangistasid ta sõja lõpu lähenedes esmalt sakslased, õnneks mitte kauaks. Sellest peale, kui algas nõukogude okupatsioon, möödus Enn Uibo elu laagris, asumisel, vangis. 1944  sügisel arreteeriti ta NKVD poolt  ja  kümme järgmist aastat möödusid Kaug- Põhjas, Norilski vangilaagris, seejärel viibis ta seal 2 aastat asumisel.

Naasnud Eestisse, ei saanud ta vaba olla aastatki, kui saadeti nõukogude vastase propaganda eest sunnitööle Mordvasse.  Seal lõppes ta elutee. Ta  luule, mis on  sündinud valdavalt laagris, räägib vabadusest, armastuseset ja isamaast.

Luuletuste kirjutamine oli ta jaoks  pidev vaimutöö, kaasvangid tõid ta värsse pähe õpituna välja vabadusse ja rääkisid temast kui erakordsest inimesest..

Enn Uibo luulet ja teda ennast  iseloomustasid kõrged paleused: piiritu ausus, vaprus  ja põhimõttekindlus. Ta  isamaa-armastust  ja aatelisust võib nimetada ennast hävitavaks, ta armastas isamaad harva esineva romantilise kirega ja talus püstipäi karistused selle eest. Luuletajaid, kelle loomingut Enn Uibo omaga võrrelda ja kaaluda, leidub piisavalt. Enn Uiboga võrdselt pühendunud vabadusvõitlejaid on harva, oma ideaali teenimine mitte sõnas vaid reaalsuses teeb ta suureks.

Mälestusüritusel said sõna kirjandusteadlane Rutt  Hinrikus esitamaks fakte Enn Uibo elust  ja prantsuse filoloog Merike Riives, kelle vanemad kuulusid Enn  Uibo mõttekaaslaste hulka  ning  kes oli lapsena luuletajaga kirjavahetuses. Viljar Ansko, suur luulekunsti austaja, kes on palju laagriluulet trükis avaldanud, esines poleemiliselt ja veendunult.  Enn Tarto ja Valdur Raudvassar olid Mordvas Enn Uibo laagrikaaslased ja meenutasid teda erakordse  isiksusena.  Üritusele pani punkti Enn Uibo tütre Halliki  Uibo sõnavõtt.## Rutt. Hinrikus; 01.04.2013.##

 

Vabadusvõitleja Jüri Kukk suri 27. märtsil 1981. aastal Vologda tapivanglas. Sügav kaastunne tema perele ning kõikidele leinajatele.

25. märtsil 1949. aastal viidi punaokupantide poolt läbi massiküüditamine. Üle 20 tuhande inimese küüditati Venemaale, eelkõige naisi ja lapsi. Meie kaastunne kõikidele leinajatele.

27.-28.märtsil 1944. aastal punalendurid pommitasid Tartut. Kaastunne hukkunutele ja leinajatele.

Jüri Kuke mälestuskonverentsid on koht, kus tõstatatakse päris või osaliselt mahavaikitud teemasid. Ilja Ehrenburg, N.Liidus tuntud ajakirjanik, avaldas ajalehes Krasnaja Zvezda artikli „Tapa“. „Tapke!Tapke! Pole olemas niisugust kuritegu, milles pole süüdi sakslased, ei elavad, ega need,kes veel sündimata. Täitke seltsimees Stalini käsku ja trampige fašistlik elajas surnuks tema enda koopas. Murdke vägivallaga saksa naiste rassistlik kõrkus. Võtke neid seaduspärase saagina. Tapke vaprad edasitormavad punaväelased.“ See tsitaat on toodud eesti keelde tõlgitud ja 2010. aastal ilmunud Gabi Köppi raamatust „ Miks ma küll sündisin tüdrukuna?“. Ilja Ehreburgi artiklit „Tapa“ levitati lendlehtedena pealetungivate Punaarmeelaste keskel.

Erinevatel andmetel langes umbes 1,5 kuni 2 miljonit Saksa aladel elanud või viibinud naist vägistamise ohvriks. Nagu me teame, toimus Ida-Preisimaal N.Liidu vägede poolt läbiviidud lausterror. Kohutav oli ka Klaipeda ümbruse, Meemelimaa elanike saatus. Saksa riigi alluvuses oleval Meemelimaal elas enne II maailmasõda umbes 50% sakslasi ja 50% leedulasi. Enamik sakslasi põgenes 1944. aastal lääne suunas, leedulased langesid aga Punaarmee ja N.Liidu repressiivstruktuuride ohvriks.

Eestit päästis Punaarmeelaste lausterrorist nn. liiduvabariigi staatus. 1944. aastal ilmunud N. Liidu ajalehtede artiklite järgi Võru ja Tartu vallutati, Tallinn aga juba niiöelda „vabastati“. Sellepärast oli Punaarmee sõdurite otsest vägivalda tsiviilelanike, ka naiste vastu, Lõuna-Eestis rohkem kui Põhja-Eestis.

Pärast Eesti taasokupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1944. aastal tegelesid Eestis terroriga tolleaegsed eristruktuurid: Smerš, NKVD, NLKP, hävituspataljonid, miilits, jne. Kohe algasid arreteerimised , küüditamised, tapmised, jne.

Inimsusevastased kuriteod on aegumatud, olgu toimepanijateks Teise maailmasõja võitjad või kaotajad. Kordan veelkord, et haige poliitvangi otsitud ettekäändel vangitappi saatmine, mis lõppes Jüri Kuke surmaga, on aegumatu inimsusevastane kuritegu.

Leiname.

 

Punaterrori ohvrid, nende sugulased ja leinajad-abistajad süütasid leinaküünlad 25. märtsi hommikul kodudes. Jõudumööda viidi leinaküünlaid lahkunute haudadele. Tartus, Emajõe ääres asuva tulevase Pisarate pargi mälestustahvli juurde viidi 6 küünalt.
Kell 10.00 algas EELK Tartu Pauluse kirikus leinajumalateenistus. Jumalateenistuse viis läbi praost Joel Luhamets ja tema abilised. Leinajumalateenistus oli väga, väga südamlik.
Kell 11.30 kogunes rahvas Pauluse kiriku ette. Tartu Memento lipu ja teiste ühenduste ning sini-must-valgete lippude lehvides kõndisid leinajad mööda Riia tänava kõnniteed mälestusmärk “Rukkilille” juurde. Mälestusmärgi ümber oli juba palju leinaküünlaid. Tulijad lisasid veel leinaküünlaid.
Siis lauldi ühiselt Eesti Vabariigi hümni.
Enn Tarto ettepanekul toimus veelkord leinaseisak.
     Mälestati ja leinati 1949. aasta küüditamise ohvreid, kõikide küüditamiste ohvreid, hukkunud poliitvange, Eesti vabaduse eest langenuid, kõiki punaterrori ohvreid ning vabadusvõitlejaid, kes on hilisematel aastatel meie keskelt lahkunud.
     Seejärel asetasid leinapärjad ning esinesid lühisõnavõttudega Tartu abilinnapea Tiia Teppan ja Tartu linnavolikogu aseesimees Triin Anette Kaasik ning Tartumaa maavanem Reno Laidre. Riigikogu liige Peeter Laurson asetas pärja IRL-i Tartu piirkonna poolt.
      Siis võttis sõna Tartu Memento juhatuse esimees Enn Tarto. Enn Tarto rõhutas, et 1939. aastal okupantriigi NSV Liit poolt läbiviidud märtsiküüditamine oli ja on aegumatu inimsusevastane kuritegu. NSV Liidu võimud saatsid 1949. aasta märtsis Eestist Siberisse üle 20 000 inimese, eelkõige naisi, lapsi ja vanureid. Märtsiküüditamise ajal viidi Siberisse umbes 3400 tartlast ja tartumaalast.
     NSV Liit oli II maailmasõja võitnud, II maailmasõja kaotajad maksid N. Liidule kontributsiooni. Vangidest tulvil orjalaagrites töötasid vangid tasuta.
     Enn Tarto rõhutas, et järjekordne terroriakt oli selleks, et muuta samm-sammult eestlased vähemuseks oma ajaloolisel kodumaal, hirmutades inimesi, et nn. “vabatahtlikult” läbiviia sundkollektiviseerimine, vähendada metsavendade abistajaid. Enn Tarto lisas, et Eesti Memento Liidu võitluses Eesti eest jätkub, kõik Ida-naabrite esitatud nõudmised on jõus. Täna rõhutame, et tänapäeva Venemaa peaks vähemalt paluma vabandust N.Liidu poolt läbiviidud inimsusevastaste kuritegude eest.
     Seejärel asetasid leinapärjad Tartu Memento esindajad, teiste ühenduste esindajad ning üksikisikuid. Olid lühisõnavõtud ja laulud.
     Algusega kell 18.00 algas Tartus Raekoja platsil üliõpilaste poolt leinaküünalde asetamine ja süütamine.
    Represseeritute toodud ja põlema pandud küünlad kustutas tugev tuul pidevalt. Vaprad üliõpilased süütasid küünlaid ikka uuesti ja uuesti. Küünaldele otsiti tuulevaiksemaid kohti.
     Loodan, et noored ei külmetanud ja keegi ei jäänud haigeks. Igatahes noortele suur suur tänu!

Tartu Memento Teataja

14. jaanuaril 2012. aastal toimus Tartus, Tähtvere pargis taastatud Vabadussõja (1918-1920) monumendi juures

MÄLESTUSÜRITUS

Tähistati Tartu vabastamist 14. jaanuaril 1919.aastal, mälestati hukkunuid, nii ohvreid kui Eesti vabaduse eest langenuid.

Avaliku ürituse korraldajaks oli MTÜ Tartu Memento. Vastutavaks isikuks oli Enn Tarto.

Üritus algas vaikiva seisakuga. Austati ja meenutati Eesti vägede võitu 14. jaanuaril 1919, mälestati hukkunuid ja Eesti vabaduse eest langenuid läbi aegade, ka viimase 20 aasta jooksul Eesti Vabariigi eest langenuid. Seejärel sai sõna Enn Tarto.

Enn Tarto sõnavõtt:

“Austatud üritustest osavõtjad, härrad ohvitserid, sõjakooli kadetid, kaitseliitlased, üliõpilased, kaasvõitlejad,kaaskannatajad, lp. daamid ja härrad!

Meenutame veelkord hästi lühidalt ajalugu.

7. jaanuariks  1919 oli enamlaste pealetung seisma pandud ja lahinguline algatus oli vastase käest läinud Eesti vägede kätte, Põhja-Eestis arendasid Eesti väed otsustavat pealetungi.

Vabastatud Tapalt suundusid soomusrongid nr. 1 ja nr. 3 Tartu suunas. Soomusrongide üldjuht oli kapten Karl Parts. Tartu suunas liikusid koos soomusrongidega Kuperjanovi partisanid, ülemaks leitnant Julius Kuperjanov.

Otsustav lahing võideti 14. jaanuaril 1919 Tähtvere väljadel, Tartu vabastati. See oli sündmus, mis innustas Eesti vägesid, sisendas optimismi elanikkonnas.

Eesti vägede võit lõpetas tapatalgud Krediitkassa keldris, kus bolševike poolt tapeti 33 süütut inimest.

Hukatute hulgas oli esimene Eesti  apostelliku õigeusu piiskop Platon, preestrid Bežanitski ja Bleive ning kirikuõpetajad professor Hahn ja Schwarz.

Juba eile Eesti Apostlike-Õigeusu Kirik tähitas Tallinnas ja täna alates kella 10 Tartu Uspenski kirikus esimese Eesti piiskopi, 1919. aastal enamlaste käe läbi märtrisurma surnud püha Platoni ja kaaskannatajate mälestust.

Minu esinemise järel peab palvuse preester Orenti.

 

Austatud kohalviibijad!

 

Võidu mälestusteks Tähtvere väljadel avati mälestusmärk 3. juulil 1932. aastal. Okupantriigi NSV Liit teenistuses olnud isikud hävitasid mälestusmärgi 1940. aastal.

Pöördusin Tartu Memento palvel Tartu Linnavolikogu poole aprillis 2004. aastal ettepanekuga taastada mälestusmärk.

Volikogu toetas üksmeelselt meie ettepanekut ja Tartu Linnavalitsus korraldas mälestusmärgi taastamise samas paigas ja endisel kujul. Mälestusmärk taasavati 2. juulil 2006. aastal.

Tahaksin veelkord rõhutada, et Tartule ja Eestile vajalik monument taastati Tartu Linnavolikogus esindatud erakondade poliitilise üksmeele tulemusena.

Selle monumendi juures me mälestame võitu Tähtvere väljadel 14. jaanuaril 1919, mälestame hukkunuid ja Eesti vabaduse eest langenuid läbi aegade.

Selle monumendi juures käidi välja mõte, et ka need inimesed vajavad meelespidamist ja mälestusmärkide püstitamist, kes on Eesti eest võideldes  langenud pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Afganistanis on juba langenute mälestusmärk ja kui Eesti Vabariigi väed lahkuvad Afganistanist, siis nad võtavad mälestusmärgi kaasa. Tänan tähelepanu eest!”

 

Seejärel pidas palvuse munkpreester Orenti Mägi EAÕK Tartu pühade Aleksandrite kogudusest. Ta rääkis õudustest krediidikassa keldris, palvetas hukkunute mälestuseks ja palus Jumala õnnistust meile kõigile.

Tartu Linnavalitsuse poolt esines kõnega ja tõi pärja abilinnapea Jüri Kõre. Ta tunnustas Tartu Memento initsiatiivi, mõistab mementolaste muret Raadi tiigi ääres oleva monumendi teksti pärast ja mõistab soovi luua Emajõe äärde “Pisarate park”.

Tartu Memento poolt asetasid pärja Enn Tarto ja Valve Luuka.

Eesti Memento Liidu poolt tõi pärja Anne Eenpalu.

Pärja asetasid Kaitseväe ühendatud õppeasutuse ülem Aare Ermus ja sõjakooli kadetid ning Kaitseliidu Tartu Maleva esindajad ning Tartu Vabadusvõitlejate Ühenduse esindaja ning linnakodanikud.

Kristjan Mugra asetas pärja IRL-i poolt.

Kaitseliitlane Sasko asetas juba enne üritust sini-must-valged lipud umber mälestusmärgi esise platsi.

Lippudega olid kohal paljude ühenduste esindajad- mementolased, vabadusvõitlejad, üliõpilaskorporatsiooni Vironia üliõpilased.

Üritus lõppes üldise leinaseisakuga. Kõik osavõtjad paljastasid pead.

Enn Tarto lõppsõna:

“Austatud inimesed!

Me ei unusta meie võite, me austame Eesti eest langenuid, me leiname hukkunuid!

Võitlus Eesti riigi ja rahva püsimajäämise eest jätkub! Olgu tänane üritus meie panuseks selles lakkamatus võitluses.

Usume, et aastal 2019 kogunevad siia 14. jaanuaril Eesti patrioodid ja neid on rohkem kui meid täna!

 

Aidaku meid Jumal!”

Tartus 4.juunil 2011.a

4.juunil 2011.a korraldasid Eesti Memento Liit, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts ja Eesti Kultuuriseltside Ühendus juuniküüditamise 70. aastapäevale pühendatud piduliku ettekandepäeva Tartus Vanemuise teatri väikeses majas.

Eesti Memento Liidu juhatuse esimehe Enn Tarto kõne

„Tere!

Austatud EELK peapiiskop Andres Põder, austatud Riigikogu liige Tõnis Lukas, austatud Tartu linnapea Urmas Kruuse, kallid 1941. aastal küüditatud, kõik represseeritud, külalised, daamid ja härrad!

Lubage mul Eesti Memento Liidu poolt tervitada teid tänase Eesti lipu päeva puhul.

Tänavu möödub 70. aastat juuniküüditamisest, mis algas mandri-Eestis 14. juunil 1941.aastal, saartel 1. juulil 1941.

See oli okupantriigi NSV Liidu poolt läbi viidud aegumatu inimsusevastane kuritegu.

Lubage mul veelkord avaldada kaastunnet kõigile ohvritele. Varsti on 14. juuli – see on riiklik leinapäev ja me leiname kõiki ohvreid ja kõiki, kes langesid Eesti iseseisvuse eest.

Meile esinevad ajaloolased, põhikooli õpilane, me vaatame dokumentaalfilmi.

Tahaksin täna nii auväärt kohalolijatele meelde tuletada, et kui olid represseeritud, siis olid ka represseerijad.

Meie naaberriigis Vene Föderatsioonis Memoriaali poolt mõned aastad tagasi läbi viidud uuringus leiti , et tänapäeval otseseid represseerijaid on elus mitu korda rohkem kui represseerituid ja me teame, et Eestis mõned isegi on süüdi mõistetud, vähemalt kolm represseerijat on süüdi mõistetud.

Aga ma tahaksin täna tõstatada ühte uut teemat, ma olen seda juba mitu korda üritanud, et olid ka represseeritute abistajad. Infolekitajad aitasid põgeneda küüditamiste ja arreteerimiste eest. Paljud inimesed on korduvalt abistanud küüditatute ja poliitvangide lapsi. Inimesed Eestist saatsid küüditatule pakke Siberisse.

Oli häid inimesi, kes Eestisse tagasijõudnud repressiooniohvreid abistasid töökoha ja elukoha leidmisel. Eesti riik pole meid unustanud, omavalitsused pole unustanud.  Meist räägiti ka tänu väliseestlastele maailmas, sealt see info jõudis raadiote vahendusel Eestisse tagasi, aitas vastu seista okupantide propagandale.

Aga tänapäeval eriline tänu noortele MTÜ Tulipisarast, Eesti Noorte Ühenduste Liidule, Eesti Üliõpilaste Liidule. Täname paljusid õpilasi koolide ajalooringidest,õpilasi mälestuste kogujaid, täname noori oma vanemate ja vanavanemate abistjatena.

Miks ma selle teema tõstatan- probleem on selles , et kui lahkume meie, siis seda abistamise teemat on ajaloo jaoks raskem fikseerida, sest alati polnud see timukate poolt protokollitud. Tõsi, paljud metsavendade abistajad saadeti Siberisse ja see abistamine ka protokolliti, aga väga palju abistamist jäi protokollimata ja seni kuni meid on , on ka vaja see lehekülg fikseerida. Ma loodan, et me seda suudame teha.

Ma täna meenutaksin lugupidamisega ja tänuga Selma Rätsepat. 11. juulil 1941. aastal mõrvasid kommunistid ta Tartumaal Kudina vallamajas. Tema käest nõuti, et kus on tema mees ja teised metsavennad. Tema mees võitles suvesõjas ,aga sealt kus Selma läks oma koju varjasid umbes 50 inimest metsas, põhiliselt lapsed, naised ja vanurid. Ja kui ta oleks meid üles andnud, siis mina siin praegu poleks rääkimas. Mina olin ka seal metsas, kui Selma Rätsep oma elu andis.

Tahaksin rõhutada veel lühidalt, et loomulikult meie ei soovi minevikuõuduste kordumist. Soov rahvana püsima jääda oma ajaloolisel kodumaal on eestlaste kollektiivne inimõigus.

Ma väga tänan tänase ürituse korraldajaid. Loodame,et kõik läheb hästi. Et see oli õige mõte, et kõiki asju ei saa koondada 14. juuni peale, et me juba täna alustame nende minevikuõuduste meenutamist.

Kõike head!

Jumal aidaku meid!

Aitäh!“