Mälestused

Lugupeetud Kõrveküla Põhikooli direktor härra Andres Jõgar!
Tänan Teid kutse eest osaleda Kõrveküla Põhikooli 250. aastapäeva tähistamisel, et meenutada minevikku, rääkida olevikust ning unistada tulevikust.
Kõigepealt mõni sõna minevikust. Astusin Kõrveküla algkooli 1. klassi õppima 1946. aastal. Lõpetasin Kõrveküla 7-klassilise kooli 1953. aasta kevadel. Minu kooliajal olid kooli direktoriteks Alviine Ress 1946-1949, Elmi Tomasson 1949-1953 ja Aino Kask 1953-1958.
alustasin kooliskäimist Miina Härma sünnikodus, st vanas koolimajas. Siis jätkasin õppimist Kalja talusse rajatud klassides. Lõpetasin kooli endise Tartu vallamaja varemetele ehitatud koolimjas, st uues majas.
Mul on Kõrveküla kooli õpetatajatest, õpilastest ja töötajatest jäänud head mälestused, kuigi minu kooliskäimise ajal olid NSV Liidu poolt okupeeritud ja annekteeritud Eestil rasked ajad.
Minul on meelde jäänud, et 1. klassi õpilasena lugesin mingi punase propagandaürituse raames kooli ees omal initsiatiivil keelatud eestimeelse luuletuse. Õpetajad olid kohkunud , aga mind ei antud üles ning Siberi sõit jäi ära.
Tuli üle elada mitmeid küüditamisi. Meie kooli puudutas mõningal määral ingerisoomlaste küüditamine. Kohutavad mälestused on 1949. aasta märtsiküüditamisest, kus üle 20 000 inimese küüditati Venemaale, peamiselt naised, lapsed ja vanurid. Meie klassist küüditati Jaan Ploom. Ta tuli tagasi, aga tema vanaisa suri nälga. Ta andis oma leivapalukesed lastele, et lapsi näljasurmast päästa.
Pärast märtsiküüditamist algas kiiresti massiline sundkollektiviseerimine. 1951. aastal tabas Kõrveküla kooli viimane küüditamine – kolm õde Siliksaart viidi Venemaale.
Mälestusi õpetajatest
Õpetaja Emmi Sild tuli klassi ja ütles, et nagu te teate, olen ma saksa keele õpetaja. Aga Tallinnast tuli korraldus, et peab inglise keelt õpetama. Ta küsis:“Kas olete nõus, et hakkame koos inglise keelt õppima?“ „Nõus muidugi,“ oli õpilaste vastus.
1949. aastal küüditatud Jaan Ploom oli minu pinginaaber. Tegin kaasõpilastele ettepaneku, et kuni suvise koolivaheajani keegi minu kõrvale ei istu. Õpilased olid nõus. Direktor Elmi Tomasson küll algul pahandas, aga suhtus mõistvalt minu käitumisse.
Minul koolis tunnistusel kahtesid polnud. Tekkisid aga probleemid vene keelega. Ema kutsus vene keele õpetaja Karl Rüütli meile Univere tallu järeleaitamistundi andma. Karl Rüütli oli koolis väga ettevaatlik, aga meie kodus muutus ta avameelseks. Ta oli väga eestimeelne vanahärra. Tema, minu ema Linda, vanaema Marie ja mina ajasime terve päeva poliitikast juttu. Kui läks juba pimedaks, siis õpetaja Rüütli ütles, et peab koju minema. Muidu hakkab ta naine muretsema, sest kardab, et mees on NKVD poolt vangi pandud. Õues ta küsis:“Miks ma siia õieti tulin?“ Minu ema selgitas, et Ennul on vene keelega probleemid. Koolis ütles Karl Rüütli mulle nii, et keegi ei kuulnud: “Enn, mulle tundub, et sul on kavas Eesti eest võidelda. Selles võitluses on kindlasti vene keelt vaja. Võta hakka vene keelt õppima!“ Ma hakkasingi õppima ja tegin 1953. aasta lõpueksami viiele. Minu edasine elu tõestas, et vene keelt oli tõesti vaja.
Minu elu esimeseks ja tõsiseks poliitiliseks võitluseks ja võiduks kujunes 1952.-1953. kooliaasta. Klassijuhataja Vaike Tõniste-Laarina eestvedamisel hakati mind suunama komsomoli (noorkommunistiks). Keeldusin. Mind pandi suurel vahetunnil nurka seisma, klassijuhtaja jättis mind korduvalt peale tunde. Ma jäin enesele kindlaks ja ei astunud komsomoli. Ma tundsin tookord, et enamik õpilasi ja õpetajaid toetasid mind moraalselt.
Kõrveküla koolist on meelde jäänud üks minu elu õnnelikumaid päevi. 1953. aasta kevadel suri ajaloo suurim timukas Jossif Stalin. Koolis viidi läbi leinamiiting, enamik õpetajaid ja õpilasi olid õnnelikud. Meie ja meie vanemad lootsid, et kõige hullemad punaterrori ajad on möödas.
Õpetajatest mäletan matemaatikaõpetajat Ülo Kaiot. Ta oli väga hea õpetaja. Tublid olid Edgar Toots ja Nora Toots. Minusse ja minu emasse, kui ma vangis olin, suhtusid väga hästi Leida Koorits, Maime Karlson, Maie Kaljund-Simuland-Villiko, Asta Meister ja Elmar Meister.
Mul on hea meel, et Kõrveküla Põhikool on välja andnud almanahhe. Esimene ilmus 1996. aastal, teine 2001 ja kolmas 2006. aastal.
Kõrveküla kooli minevikku käsitledes ei tohi unustada, et kooli rõdul lehvis 24. veebruaril 1979. aastal sinimustvalge lipp. Lipu heiskas 9. klassi õpilane Paul Saar, lipu valmistasid Viive Täpsi, Leili Pool ja Aino Viljapuu.
Austatud Kõrveküla Põhikooli 250. aastapäeva tähistamisest osavõtjad, Kõrveküla Põhikooli direktor Andres Jõgar, lugupeetud Tartu vallavalitsuse esindajad, endised ja praegused õpetajad ja töötajad, õpilased, külalised Eestist ja välismaalt, vilistlased! Daamid ja härrad!
Kõrveküla kool elab ja areneb ning annab jätkuvalt oma panuse, et Eesti riik, eesti keel ja meel püsiksid.

Austusega
Enn Tarto
vilistlane

15. oktoobril 2016. aastal

Tänavu 11. juulil 2016 möödub 75 aastat Eesti rahvuskangelase Selma Rätsepa surmast.+
1940. aastal Eesti Vabariik okupeeriti ja annekteeriti naaberriigi NSV Liidu poolt. Algas kohutav terror Eesti elanike vastu. 1940. aastal hävitati eelkõige Eesti Vabariigi eliiti.
14. juunil 1941 okupantide ja nende kohalike käsilaste poolt läbiviidud küüditamine on kohutav aegumatu inimsusevastane kuritegu. Eestist viidi Siberisse üle 10 tuhande inimese. Mehed eraldati naistest, enamik neist hukkus. Eestisse pöördus tagasi läbi raskuste vähem kui kolmandik 75 aastat tagasi küüditatutest.
Suured massimõrvad pandi toime 8. ja 9. juulil Tartu vanglas (193 ohvrit) ja septembrikuus 1941 Saaremaal Kuressaare lossis (vähemalt 90 ohvrit).
Esimese Nõukogude okupatsiooni (1940-1941) repressioonidega Eesti riigile tekitatud inimkaotused on seni selgunud andmetel umbes 48 000.
1941. aasta sõjasuvel kommunistide poolt sooritatud inimsusevastased kuriteod kutsusid esile ulatusliku partisanisõja, algas Suvesõda. Juba 1939. aastast, kohe pärast baaside lepingu sõlmimist, algas Eestis vastupanu võõrvõimudele, mis kestis katkematult Eesti iseseisvuse taastamiseni 1991. aasta augustis.
Tahaksin isiklikult meenutada meie rahvuskangelase Selma Rätsepa kangelastegu.
11. juulil 1941. aastal mõrvasid kommunistid Tartumaal Kudina vallas perenaiste seltsis ja tuletõrjeühingus aktiivselt tegutsenud Selma Rätsepa (10.02. 1900 – 11.07. 1941).
Olen sündinud 1938. aasta septembris Tartu linnas. Me elasime Tartu lähedal Raadi, hilisemas Tartu vallas Aovere külas Käärdi talus.
Minu esimene isiklikult meelde jäänud pilt on 13. juuni 1941 õhupoolikust. Isa oli käinud Tartus, talle oli öeldud, et kogutakse autosid ja midagi hirmsat on tulekul. Pere kogunes, kiiresti pakiti mõned asjad ja lahkuti talust. Isa oli Tartus kokku leppinud minu Tartus elava emapoolse vanaema Marie Ennikoga (sündinud Kull), et ta tuleb Tartust Käärdile kodu hoidma ja loomi söötma. Kui talu veel paistis, hakkasin oma poolõe Tiiu kukil rabelema. Inimesed jäid seisma, ema nuttis ja ütles: „Seal on meie kodu, kas me enam kunagi koju saame?” Isa arvas, et küll saame.
Vanaema tuli Tartust meile ja hommiku poole ööd tulidki küüditajad. Isa Mart Kool oli olnud Tartu vallavanem, olime kogu perega küüditamisnimekirjas. Vanaema Marie kui tartlane ei olnud nimekirjas. Vanaema käest hakati nõudma, et kus meie oleme. Vanaema vastas, et ta ei tea. Kui ta tuli Tartust, ei olnud pererahvast talus, võti oli ukse kõrval, ta teadis seda kohta. Kuulati üle juba tallu toodud uusmaasaajad. Nemad kinnitasid, et kui vanainimene tuli, oli pererahvas juba lahkunud.
Kohalik partorg, vist eestlane Venemaalt, hakkas vanaema käest nõudma: „Ütle, kus nad on?”. Vanaema muidugi ei teadnud, kus me oleme. Siis hakati nõudma, et kus me võiksime olla. Seda vanaema Marie muidugi oletas ja kui ta oleks seda punatimukatele öelnud, oleks meid kätte saadud.
Vanaema peksti kaevu juures püssivarrastega, viidi kuuri äärde ja lasti mitu korda püstoliga peast mööda. Uusmaasaaja poeg nägi vanaema peksmist pealt, tulistamist samuti. Hiljem ta rääkis mulle. Ta läks nähtu põhjal metsavennaks ning hiljem Saksa sõjaväkke ning ta oli toodud Mordvasse vangilaagrisse veel enne mind.
Käärdi talust põgenenud pere oli metsas mitmes kohas, viimati Tartumaal Maarja-Magdaleena lähedal, siis Kudina vallamaja lähedal, kus metsas varjas end umbes 50-60 inimest, peamiselt lapsed, vanurid ja naised. Mehed, ka minu isa, olid lahiguväljadel – Suvesõjas.
Selma Rätsepa abikaasa leitnant Erich Rätsep oli metsavend ning teda jälitati: omavoliliselt metsast Eerika tallu loomi söötma läinud Selma Rätsep arreteeriti ning temalt hakati nõudma Erich Rätsepa ja teiste metsavendade asukohta. Leitnant Erich Rätsep võitles Suvesõjas okupantide vastu. Ta ei olnud meie juures metsasolijate laagris.
Selma Rätsep viidi Kudina vallamajja. Kuna ta metsas varjajate asukohta ei reetnud, piinati teda vallamaja punanurgas metsikult. Mõnitamiste ja eriti metsikute piinamiste järel ohver, Selma Rätsep, suri.
Kudinas oli okupantide eriüksus. Peamisteks piinajateks olid kohalikud hävituspataljonlased,. Üks neist, partorg Uiga, elas aastaid Nõos.
Kuid tänu Selma Rätsepa sangarlikkusele jäid ellu end metsas varjanud lapsed, naised ja vanurid. See õudus, mis toimus Tartu vanglas 8. ja 9. juulil 1941.a., ei kordunud.
Kudina vallas kommunistide poolt mõrvatud Selma Rätsepa, Aleksander Sepa, Raimund Sepa, Karl-August Värnomasingu, Kaljo Värnomasingu ja teiste matusetalitus toimus Maarja-Magdaleena kirikus 18. augustil 1941. aastal.
Kaastunne kõigile vägivalla ohvritele. Tänu meid aidanud ja paljude inimeste elu päästnud kaasvõitlejatele ja kaaskannatajatele.
Mineviku õudused ei tohi korduda. Aidaku meid, Eesti riiki ja rahvast Jumal!
Enn Tarto
üks metsas ellujäänutest.

Lisa 1. Eesti Memento Liidu Teataja nr 14(98) Mai 2011 lk 14, artikkel „Rahvuskangelase Selma Rätsepa surmast möödub 11. juulil 70. aastat.” Enn Tarto, üks metsas ellujäänutest.

Lisa 2. Prof. Herbert Lindmäe raamat „Suvesõda Tartumaal 1941”. Tartu 1999 lk 307. tekst Selma Rätsepast ja teistest mõrvaohvritest. Lk 256-257 foto matustest Maarja Magdaleena kirikus 18. augustil 1941. aastal

Lisa 3 Ruus J. Mõrvadest Kudina vallas – „Vooremaa” 11. juulil 1991

Lisa 4. Eesti Rahva Elulood III osa
Elu ENSV-s koostanud Rutt Hinrikus Tallinn 2003
Enn Tarto – lk 122 Mälestused Selma Rätsepast

Lisa 5 Valge Raamat
Eesti Rahva kannatustest okupatsioonide läbi
1990-1991
Okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riiklik komisjon
Justiitsministeerium, 2005

Tänavu märtsis möödub 70 aastat NSV Liidu lennuväe poolt toime pandud terrorirünnakutest, mis olid samuti suures osas suunatud tsiviilelanike vastu. Veel nüüdki püüavad mõned Venemaa poliitikud väita, et Eesti astus 1940. aastal vabatahtlikult Nõukogude Liitu. Aga miks pommitas Nõukogude Liidu lennuvägi siis 1944. aastal massiliselt Eesti linnu, kus said kannatada eelkõige tsiviilisikud? 6. märtsil 1944 pommitati Narvat, 7.märtsil Tapat, 9. märtsil Tallinna ja 26.-27. märtsil Tartut.
Pärast Teist maailmasõda olen pajude inimeste käest kuulnud, et 1944. aasta kevadtalvel Tartul ja tartlastel osaliselt vedas, sest “punakotkad” pildusid palju pomme väljaspoole linna : ida poole Anne luhale, kagu poole Ropka raudteejaama ümbruse põldudele ja põhja poole Narva maanteeni jõudva Karusoo lõppu heinamaadele (enne Kilgi teeristi).
Tookord ja veel tänapäeval püüavad mõned ajalooseletajad väita, et need sõja seisukohalt nõmedad pommitamised olid tingitud punalendurite agarusest, rumalusest või laiskusest. Eks neid inimlike omadusi ole ikka olnud ja saab olema edaspidigi. Hoopis teise tähenduse meie seisukohalt annab nende möödapommitamiste puhul oletus, et Saksa pool suutis 1944. aasta kevadtalvel Tartut ründama saadetud lennuväelased eksiteele viia.
Olen sündinud 1938. aasta seprembrikuus. Teise maailmasõja algust okupeeritud Eesti pinnal mäletan väga katkendlikult, aga 1944. aastat mäletan juba üsna hästi. Meie pere elas tookord Tartu vallas Aovere külas. Tartust põhja poole suunduva Narva maantee ääres enne Kilgi teeristi on Tartu poolt tulles paremat kätt Aovere küla kolm talu, vasakut kätt, s.t teisel pool maanteed, olid heinamaa ja siis Karusoo lõpp. 1943/ 44. aasta talvel ehitasid sakslased Käärdi ja Teistekäärdi maadele mingi “objekti”, rahvakeeli “sakslaste jama”. Narva maanteel käis väga tihe liiklus, aga inimesed ei saanud täpselt aru, mis “objekt” see on. Lastele (külas oli kolm poissi) öeldi, et seal on vist mingi sakslasteõhuvaatluspost, mis teenindab Tartu (sõjaväe) lennuvälja.
“Punakotkad” olid ennegi külainimesi pardarelvadest tulistanud ja sinnakanti üksikuid pomme pildunud, aga tõeliseks mölluks läks 1944. aasta 26. märtsi õhtul. Läksime kogu perega esmalt õue ja seejärel otse keldrisse. Mehed läksid varsti uuesti õue. Hiilisin kaasa. Meie talust umbes 7 km kaugusel oleva Tartu pommitamine juba käis. Taevas olid “jõulukuused” (valgustusraketid), ristlesid helgiheitjad, lendasid punased leekkuulid, kuulda oli mürinat ja mõningal määral näha juba tulekahjude kuma.
Äkki visati meie küla kohale suur valgustusrakett, nn jõulukuusk. Õues oli nii valge, et oleks võinud lehte lugeda. Aga kohe hakkasid vähem kui ühe kilomeetri kaugusel Karusoo otsas tööle õhutõrjesuurtükid, rahvapäraselt flakid (die Flugabwehrkanone), mis lasid jõulukuused puruks. Jälle oli pime, kui Tartu pommitamise kuma välja arvata. Peagi hakkasid Karusoo otsa kukkuma pommid. Algul oli kuulda vilinat, siis saabus hetkeks vaikus, seejärel käis mürakas. Varsti oli kuulda ainult üksteisele järgnevaid plahvatusi. Ema tormas keldrist välja, võttis mul tutist kinni ja viis keldrisse tagasi.
Nõukogude lennuvägi pommitas ka järgmisel ööl Karusoo otsas olevat “objekti”, vähesel määral veel mõnel järgneval ööl. Aprilli lõpuks oli vaikus majas.
Saime teada, et Aovere küla vastas oli sakslaste pettelennuväli. Elektrivoolu saadi autodega veetavatest sisepõlemismootorite abil käivitatavatest generaatoritest. Maapinnal asuvate tulede abil anti esimene pettesignaal. Ainult kolm pealt lahtistesse muldkindlustustesse paigaldatud flakki ja kaks suurekaliibrilist kuulipildujakompleksi tulistasid eelkõige valgusrakette ega lasknud lennukeid liiga madalale. Kui esimesed pommid olid kukkunud, pandi heinamaal põlema hirmsat musta suitsu ajavad tõrvamättad (s.t õhukestest puitlaastudest tõrvaga immutatud padjakesed). Segaduse suurendamiseks olevat pillutud veel väiksemaid suitsugranaate. Heinamaal olid ka mõned autoakudega valgustatud masinavrakid, mis õhust vaadatuna, võisid näida lennukitena.
Pettelennuväljal töötasid ainult sakslased. Lennuväli likvideeriti 1944. aasta mais. Nädal enne ärasõitu lasti meid, külapoisse, ka “lennuväljale”. Pommiauke oli heinamaal ja Karusoo otsas palju. Pärast lugesid kohalikud maaomanikud pommiaugud kokku – neid leiti 365. Miina Härma nimeline kolhoos tegi seal hiljem põhjaliku maaparanduse. Suured traktorid lükkasid kõik tasaseks. Teatavasti oli tegelik lennuväli Tartu linna ääres, mitte kaugel Jänese ja Puiestee tänavast.
Pettesadam oli Tartus ida pool Anne luhal. Sinna oli kogutud vanu laevavrakke. Valgustusega mängides viidi lendurid eksiteele ja pettesadamat pommitati. Ma käisin 1944. aasta suvel koos isaga neid purukspommitatud vrakke vaatamas. Kauaaegne Tartu Memento esimees Paul Muuli juhtis korduvalt tähelepanu pommiaukude suurele hulgale Anne luhal. Anne kanali kaevajad avastasid kaks lõhkemata lennukipommi tulevase kanali alal ja nende kahjutuks tegemiseks kutsuti demineerijad.
Tartust kagusse jääva Ropka raudteejaama lähistel põldudel olevat vanadest vagunitest kombineeritud ja Tartu 1944. aasta märtsipommitamise ajal puruks pommiatud “raudteejaama” ma ise näinud pole, kuid sellest on mulle rääkinud mitu inimest.
Jäägu sõjaajaloolaste uurida, kuidas sõdivad pooled üksteist neil Eestile traagilistel päevadel üle kavaldasid. Igatahes kui need pommid, mida “punakotkad” heitsid 1944. aasta kevadtalvel Anne luhale, Karusoo otsa heinamaadele või Ropka jaama lähedastele põldudele, oleksid heidetud Tartu linnale, oleksid Tartu purustused olnud veelgi rängemad ja kaotused tsiviilelanike hulgas veelgi suuremad.

Asutatud Tartus Toomemäel 12. märtsil 1956. aastal
1955.–1956. aastaks oli relvastatud vabadusvõitlus okupeeritud ja annekteeritud Eestis end ammendanud. Koolinoored jätkasid võitlust, nüüd juba omapäi. Grupp Tartu III keskkooli õpilasi asutasid Tartus Toomemäel 12. märtsil 1956. aastal põrandaaluse noorteorganisatsiooni Eesti Noorte Malev. Me leidsime, et tuleb jätkata võitlust Eesti eest ja võõrvõimu vastu. Meie lõppeesmärgiks oli Eesti Vabariigi taastamine. Organisatsioonil oli põhikiri, programm ja vandetõotus. Ettevalmistamisel oli ajakirja „Saagem vabaks“ esimene number. Maleva esimeheks oli märtsist septembrini Jaan Isotamm, septembrist detsembrini Enn Tarto. Jaan Isotamm kirjutas EMMi põhikirja, Enn Tarto programmi. Malevas oli asutamise hetkest kaheksa liiget.
Eesti Noorte Malev tegutses rahulikult, koguti ja levitati keelatud raamatuid, tehti vastupropagandat noorkommunistidele jne. Kuulsime välisraadio vahendusel 1956. aasta öösel, et Ungaris on alanud ülestõus. Hakkasime kohe arutama, kuidas madjareid abistada. Esmalt muretsesime ühe registreerimata kirjutusmasina. Trükkisime 300 lendlehte ülestõusu toetuseks ja levitasime neid Tartus ööl vastu 4. novembrit. Kaks meist, Jaan Isotamm ja Voldemar Kohv, kirjutasid veel käsitsi trükitähtedega 50 lendlehte, mistõttu ülelinnaline käekirjaekspertiis lehtede autorid teada sai.
4. novembri 1956. aasta varahommikul sisenes Budapesti tuhat Nõukogude Liidu tanki ning ülestõus uputati verre. 1956. aasta novembri keskel saabus Tartu III keskkooli propagandist Moskvast. Kooli direktor ja Moskvast tulnud mees nõudsid, et õpilaste üldkoosolek peab Ungari patrioodid avalikult hukka mõistma. Mina ja mu sõbrad polnud sellega nõus. Me hakkasime vilistama ja jalgadega trampima, paljud kaasõpilased toetasid meid. Ränga vene aktsendiga rääkiv propagandist ning direktor lahkusid saalist.
25. detsembril 1956. aastal arreteeriti mind teel kooli, Tartus Puiestee tänaval Peetri kiriku ees. Arreteerimist juhatas Randar Hiir, kirjanik Erni Hiire poeg, hilisem tähtis VEKSA tegelane.
12. ja 13. märtsil 1957. aastal peetud kinnisel kohtuistungil mõistis Eesti NSV Ülemkohus meile, 1938. ja 1939. aastal sündinud koolinoortele nõukogudevastase propaganda ja agitatsiooni ning nõukogudevastasesse organisatsiooni kuulumise süüdistusel järgnevad karistused: Jaak Isotamm seitse, Voldemar Kohv kuus, Enn Tarto viis, Jüri Rebane ja Lembit Soosaar neli ning Jüri Lõhmus ja Tõnis Raudsepp kolm aastat vabadusekaotust. Enn-Kaupo Laanearule mõisteti algul kaks aastat vabadusekaotust, pärast umbes ühe aasta äraistumist lisati karistusele veel viis aastat.
12. märtsil 2015. aastal olin külaliseks korporatsioon Fraternitas Liviensisel Tartus Jakobi tn 52. Samas hoones asunud Tartu III keskkooli ühiselamus olin õppeaastatel 1953/1954, 1954/1955 ja 1955/1956. Õppeaastaks 1956/1957 viidi Tartu III keskkooli ühiselamu Tiigi tänavasse. Just Jakobi 52 ühiselamus küpses ühel osal õpilastest idee, et on vaja salajast Eesti eest võitlevat noorteorganisatsiooni.
Nn Hruštšovi sula ajal lakkas massiterror, muutudes valikuliseks terroriks. Kommunistide valed jätkusid. Okupantide kohalikud võimud olid saanud Moskvast uue ülesande – muuta okupeeritud Eesti rahvastiku etnilist koosseisu eestlaste kahjuks. Seda kohalikud kommunistid ka tegid. Pärast Eesti Vabariigi osade liitmist Leningradi ja Pihkva oblastiga 1945. aastal moodustasid eestlased umbes 95% järelejäänud Eesti rahvastikust. 1991. augustiks moodustasid eestlased aga kõigest 61% ENSV elanikkonnast.
Nendest ja veel paljudest probleemidest ning sündmustest seoses Eesti Noorte Maleva liikmetega kõnelesin ma 28. jaanuaril 1918 Tartus asutatud ja 3. märtsil 1989 taasasutatud korporatsioon Fraternitas Liviensise liikmetele. Samuti rääkisin neile Jakobi 52 hoones 1950ndatel toimunud sündmustest. Mulle oli suureks abiks EELK Peetri koguduse õpetaja, pastor Ants Tooming, kes on samuti frater liviensis.
Loodan, et meenutasime väärikalt Eesti Noorte Maleva asutamist 59 aastat tagasi. Me mäletasime, mälestasime ning leinasime meie keskelt lahkunud Eesti Noorte Maleva liikmeid Jaan Isotamme, Voldemar Kohvi, Lembit Soosaart, Tõnis Raudseppa, Jüri Lõhmust ja Enn-Kaupo Laanearu.
Eesti Noorte Maleva kaheksast liikmest on elus Jüri Rebane, kes elab Tallinnas, ning Enn Tarto, kes elab Tartus. Tunnistajana elab Tartus ka Jaan Isotamme vend Ain, kes viibis 14-aastase õpilasena Tartus Aia tänavas KGB tolleaegses majas 25. ja 26. detsembril 1956. aastal kaks ööpäeva.
Aidaku meid Jumal!
Tänu ja lugupidamisega
Enn Tarto
Tartus maikuus 2015

Lisa 1.
Kõige pikemale ajaproovile pidas vastu järgmine lendleht, mida levitati aasta pärast Tartus uuesti, kui meie olime juba Mordva vangilaagris.
„Maha kommunistlikud Vene diktaatorid!
Eesti vennad ja õed!
Vabadustund on lähenemas! Seda tõendavad sündmused Lääne-Euroopas. Tõendame ka meie tibladele, et veel ei ole Eesti mehemeel surnud! Las Sarmaatia mõrtsukad näevad, kuis luukas õlut teeb!
Soovime kommudele palju õnne „toobripühadeks“ ja kiiremat kolimist „Suurele Kodumaale“!
Elagu vaba Eesti!
Tuletage meelde ka Siberis vaevlevaid vendi.“

Lisa 2. 12. märtsil 2015 koos korporatsioon Fraternitas Liviensise liikmetega

20150129125029

20150129125138_00001 (2)

20150129125309 (1)

20150129125006

20150129125055 (1)

20150129125138_00002 (1)

 

 

1. Mail 2012 suri Vilniuses tuntud Leedu vabadusvõitleja Viktoras Petkus.

Viktoras Petkus sündis 30. mail  1928 Leedus Raseiniai maakonnas Aleksandrais. Ta vangistati esmakordselt juba 1947. aastal rahvuslik – usulise organisatsiooni asutamise eest. Saadeti Inta laagreisse, kust ta vabanes alaealiste amnestiaga 1953. aastal. Juba 1957. aastal vangistati Viktoras Petkus uuesti põrandaalusesse organisatsiooni kuulumise eest, oli kaheksa aastat Taišeti ja Mordva laagrites. Küllap varemgi, aga just Mordva laagrites tutvus Petkus Leedu, Eesti, Läti, Ukraina ja teiste Nõukogude Liidu poolt ikestatud rahvaste noorema põlve vabadusvõitlejatega.Enn Tartoon kirjutanud, et  Mordva laagrites töötati välja põhimõtted, mis hiljem mõjutasid avalik-õiguslikku vastupanu  (ehk dissidentlikku liikumist) terves Nõukogude Liidus. Leiti, et kui ühised vastased kommunistid on omavahel suured semud, siis võivad ka oma maa vabaduse, demokraatia, inimõiguste täitmise ja usulise vabaduse eest võitlevad eri rahvustest inimesed omavahel koostööd teha.Viktoras Petkusest sai üks Leedu vastupanuliikumise liidreid ja Baltikumi rahvaste koostöö aktivist. Mordva laagrites tekkinud sõprus ja koostöö jätkus vabaduses ehk nn. “suures tsoonis”.  Juba laagris leiti ühiselt, et salaorganisatsioonide aeg on möödas, Nõukogude Liiduga tuleb võidelda avalikult ja rahumeelsete vahenditega, otsides koostööd Lääne üldsusega.

1975 toimus Helsingis USA, Kanada ja Nõukogude Liidu osavõtul Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverents. Mitte kõik konverentsi otsused ei olnud Nõukogude Liidu poolt okupeeritud rahvastele soodsad, aga vabadusvõitlejad ja inimõiguslased nägid  oma võimalust kolmandas, just inimõigusi puudutavas otsustekorvis. Hakati looma Helsingi kokkulepete järelvalve gruppe, et koguda informatsiooni ja avalikustada inimõiguste rikkumised Nõukogude Liidus.  5. novembril 1976 asutas Viktoras Petkus koos kaaslastega Leedu Helsingi grupi ja oli põrandaaluse perioodilise väljaande Lietuvos Archivas algataja. See väljaanne ja Leedu Katoliku kroonika said üheks tõukeks Eesti vabadusvõitlejatele hakata välja andma oma põrandaalust väljaannet “Lisandusi Mõtete ja Uudiste Vabale Levikule Eestis” (1978), mis peamiselt kogus informatsiooni inimõiguste rikkumiste kohta okupeeritud Eestis ja levis nii kodumaal kui Läänes. Viktoras Petkus aitas luua Ukraina Helsingi gruppi ja oli tihedas koostöös Moskva Helsingi grupiga. Kahjuks õnnestus KGB-l Eesti Helsingi grupi loomine nurjata. Sisuliselt tegutseti küll Helsingi grupina, aga ametlikult välja ei kuulutatud. Kui leedulastele sai selgeks, et Helsingi gruppi Eestis siiski ei moodustata, otsustasid nad, et hakkavad fikseerima ja levitama ka eestlaste juhtumeid. Juba esimestes Leedu Helsingi grupi dokumentides oli juttu Erik Udamist, Mart Niklusest jaEnn Tartost, kes kõik olid Viktoras Petkuse head tuttavad. Leedu Helsingi grupi liikmete, eelkõige Petkuse soov oli veelgi tugevdada sidemeid Eesti, Läti ja Leedu vabadusvõitlejate vahel. Nagu juba öeldud, Helsingi grupid kogu Nõukogude Liidus jälgisid eelkõige Helsingi kokkulepete, just kolmanda, inimõigusi puudutava otsustekorvi täitmist, aga Balti vabadusvõitlejad soovisid selle kõrval keskenduda aktiivsemalt võitlusele Balti riikide iseseisvuse taastamise eest.

Viktoras Petkuse eestvedamisel  asutati 20. augustil 1977 Eesti, Läti ja Leedu Rahvusliikumiste Peakomitee, mille põhiülesandeks oli teadvustada nii kodu-  kui välismaal, et Balti riikide saatuse kujundamises mängis suurt rolli 23. augustil 1939 sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakt. Petkus arreteeriti juba enne Peakomitee väljakuulutamist ja kuni 1988 aastani oli ta Vladimiri ja Tšistopoli vanglais, Permi laagrites ning asumisel Burjaatias. (Koos asumisega viibis Petkus vangistuses Leedu iseseisvuse nimel kokku oma elust 26 aastat). Varasematest vigadest õppinud, õnnestus 23. augustil 1979 välja kuulutada  45 Eesti Läti ja Leedu kodaniku avalik kiri (Balti Apell), kus nõuti Molotov-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist, tühistamist ja Eesti Läti ja Leedu iseseisvuse taastamist. Balti Apell leidis suurt vastukaja ja toetust kogu maailmas. Kahjuks tegi eriti rasketes tingimustes vangistuses viibimine Viktoras Petkusele ühinemise Balti Apelliga võimatuks, aga teda tuleb õigusega pidada Molotov-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamise suureks eeltöö tegijaks. Kõike seda silmas pidades on Eesti Vabariigi president annetanud talle 2011 Maarjamaa Risti III klassi ordeni.

Pärast Leedu riikliku iseseisvuse taastamist oli Viktoras Petkus üks Leedu Kristlik-Demokraatliku Partei taastajaid ja töötas Leedu Vabariigi Seimi nõunikuna, ta oli Leedu Inimõiguste Assotsiatsiooni auesimees.

Suur leedulane Viktoras Petkus saadeti Vilniusest viimsele teekonnale Leedu Vabariigi presideni auvahtkonna saatel. Tema sarka ehtisid rohked lilled ja pärjad. Juba Vilniuse katedraalis mälestusmissal teenisid mõned tema kunagised õpilased ja võitluskaaslased, kes on nüüd preestrid. Viktoras Petkus maeti kodukirikus Raseiniais, kus ta kunagi üles kasvas ja kus tema kaks tädi olid olnud nunnad. Raseiniai kirikus teenis kaasa ja pidas jutluse preester Julius Sasnauskas, samuti Petkuse õpilane ja lähedane sõber, kes oli üks Balti Apelli koostajaid ja allakirjutajaid ja saadeti selle eest 20. eluaastates Nõukogude vangilaagrisse. Muldasängitamisel Raseiniai kalmistul ütles Enn Tarto, kes tundis Petkust üle 50 aasta, et me peame Viktoras Petkuse pärandit hoidma ja noortele tutvustama, sest võitlus väiksemate riikide ja rahvaste eluõiguse eest ei lõpe mitte kunagi. Juba kirikus ja kalmistul oli väga palju rahvarõivais noori.Enn Tartopalus  südamlikult sõpra, et ka seal paigas, kus ta nüüd viibib, Leedut aidates  aitaks ka Eestit. 

Viimaks, pärast seda, kui kogupaugud olid kõlanud ja haud oli kaetud pärgade ja lilledega, lauldi  kaitseväe orkestri saatel Leedu Vabariigi hümni.

 

 „Memento“ loomisel oli Eesti Vabadusvõitluses kindel koht. Aatelise elanikkonna koondamiseks oli vaja luua paik, kuhu tullakse, kus kohtutakse ja kus kõneldakse.

Mõttest teostuseni

Oli vaja luua köitev mälestis.

Selleks korraldas Tartu „Memento“ juhatus eesotsas Paul Muuliga konkursi „Kommunismi ohvrite mälestusmärk“ loomiseks. 1989. aastal laekus 8 tööd. Eesmärk oli luua leinakoht neile, kes tahavad süüdata küünla või asetada lilleõie lähedastele, kelle hauad on igavesti teadmata kauges Siberis. Eesmärgiks oli ka see, et kommunistide inimsusevastased kuriteod ei ununeks, vaid oleks hoiatus järgnevatele põlvedele ning et monument oleks alati nähtav.

Kunstnik Paul Saare konkursitöö „Rukkilill Siberi kividel“ osutus kõige pateetilisemaks.

Et kõikide tööstuste juhatused koosnesid kommunistidest, ei leidunud Tartus ühtegi asutust, kus oleks nõustutud sellist poliitilise maiguga metallitööd ette võtma. Pealegi ei olnud roostevaba terase keevitajaid.Ka Tartu Ülikooli töökojas Narva tänaval (toona Leningradi mnt.) ei võimaldatud mul kasutada metalli painutamise masinat lilleõite detailide painutamiseks. Olgugi, et olin üle 30 aasta TRÜ töötaja ja aastaid samas majas töötanud. Kõik muu tehnika oli mul olemas ja ma sain kõik kodus Tartus Soinaste tn. 45 ära teha.

Pakkusin välja rukkililleõie võimalikult lähedase kujunduse, mille järgi sai kiiresti valmistada tugeva ja vastupidava metallkujundi. Tekkis idee kinnitada õielehed tsentrisilindri külge nii, et õielehe põhjas oleks ava ca 30 mm. Silindri sees pidi olema hajutatud valgus nii, et möödujale või möödasõitjale võiks see meenutada hõõguvaid siberi hundi silmi. See efekt paistiski kõige paremini välja pimedal ajal Riia tänaval liikudes. Sealt vaadatuna oli kaugus ja kõrgus kõige sobivam.

„Rukkilille“ loomise ajal oli minu ametialane tegevus TRÜ-s laserid ja valgusjuhid. Oli mul plaan valgustus teha valgusjuhtidega kui tavavalgustusega ei oleks saavutanud efekti.

„Rukkilille“ aluseks pidi saama viis kivi – viisnurk, millelt nõrguvad pisarad, meenutamaks kurjuse impeeriumi.

Et viie kiviga ei olnud võimalik sobivat ringi moodustada, tuli leppida kuue kiviga, millest viiele tilguvad rukkilille õite seest pisarad; kuuendale kivile paigutasime musta graniitplaadi daatumitega.

See kõik tuli paigaldada silindrilisele vundamendile, milleks sobis 2 meetrise läbimõõduga ja 1, 5 m kõrge betoonrake, et kivid ajapikku ära ei vajuks ning et „Rukkilille“ alla jääks süvend veejaotussüsteemi ja valgustuse tarvis. „Rukkilill“ ise tuli omakorda kinnitada peenemale rakkele, mis toetub jämedamale. Nii sai mälestussamba keskele üle kahe meetri sügavune süvend, mille sisemusse pääses  eemaldatava „lilleõie“ südamiku kaudu.

Kivid otsis maaparandusobjektidelt välja Paul Muuli, kraanajuhiks oli Harri Henn.

Probleemi tekitas tilga kaupa vee jagamine võrdselt kõikidele kividele – see oli minule kui teostajale parajaks pähkliks. Süsteem hakkas siiski tööle. Ainsaks puuduseks oli see, et talveks tuli naabrimaja keldris veekraan kinni keerata.

Valgustus töötas väga hästi seni kuni sama maja keldrist varastati mälestusmärgi elektritoite aegrelee.

Maadejagamine kommunistidega

Et 1990. aastal oli Tartu Linnavalitsus endiselt kompartei käepikendus, õigemini käsutäitja, tuli meil ametimeestega tõsine ja tõepärane maajagamine selle üle, kuhu monument paigaldada. Nende silmis olime meie ikkagi veel kurjategijad ja nõukogude riigi vaenlased. Et aga Nõukogude Liidu positsioon oli hakanud tõsiselt kõikuma, statistikud teadsid juba aastal 1982, et on tulemas krahh, sestap ei visatud meid linnavalitsuse uksest kohe välja, vaid kuulati ära.

Riia ja Pepleri tänava nurgale „halli“ maja  vastu haljasalale monumendi paigaldamiseks meile luba ei antud. Tõsiseks põhjuseks pidi olema asjaolu, et kunagine krundi omanik veel elab ja ta võib hakata oma ärastatud maad tagasi nõudma. Meie jaoks ei olnud see probleem. Peagi oli endine maaomanik leitud ja Paul Muuli sõlmis temaga lepingu. Edasises puiklemises linna komunistidega kaldus võit meie poolele. Meil tuli esitada linnavalitsusele projekt, mida ka tegime.

Maaomanikuga kokkuleppes oli arvestatud ka sellega, et kui kunagi hakatakse platsile ehitama uuesti hotelli, võiks „Rukkilill“ jääda keset hoone fuajeed ja anda hotellile nime – lisaks saaks seda väga originaalselt kujundada.

„Rukkilille“ avamine toimus juuniküüditamise aastapäeval 14. juunil 1990. a. Tartus Riia tänava maja nr. 15B vastas endise KGB maja ees haljasalal. „Rukkilille“ monumendi loomisega täitus meie kõige olulisem soov…Represseeritud koondusidki ja nii tekkis represseeritute erakond.

Hingeküüt hingedepäeval

Pärast krundi omaniku surma muutus olukord keeruliseks, sest pärijad mõtlesid teisiti. Taheti tüütust objektist nähtavas kohas vabaneda või müüa krunt võimalikult hea hinnaga tervikuna. Keegi linnaametnik tegi „Mementole“ sõnagi lausumata krundi ja ka „Rukkilille“ jaoks uue projekti, vastavalt oma tagasihoidlikule kujutlusvõimele, ja nii taheti hakata „Rukkilille“ küüditama „halli maja“ kõrvale – praktiliselt nurga taha.

Mina sain sellest teada alles siis kui „Rukkilille“ asemel haigutas auk ning valgustusest ja veesüsteemist ei olnud enam jälgegi. „Rukkilille“ aluskivid olid haljasalal laiali ja meie roostevabast terasest „Rukkilill“ oli kadunud. Pöördusin seal askeldava asjamehe poole küsimusega, et mis siin toimub, kus on „Rukkilill“? Tema tõttas oma küsimusega minule vastu: „Kes sa oled?“.  Esialgne vaidlus linnaametnikuga vilja ei kandnud. Minu ja ka Enn Tartoga (praegu Memento esimees) arvestati niipalju, et lubati kõik taastada uues kohas algselt loodud kujul.

Pisarateta „Rukkilill“

Mõne päeva möödudes olid 6 aluskivi paigutatud Pepleri tn. 27 haljasalale peaaegu nii nagu nad olid vanas kohas, kuid ilma aluseta ja kivide kõrgused ei olnud rihis. Ka „lilleke“ ilutses kividel, see oli kuidagi madalal ja ripakil. Tegin rida pilte.

Elektrisüsteemist said asjamehed aru ja nõustusid ühendama tänavavalgustusega, see osutus meie varasemast süsteemist töökindlamaks. Veesüsteemist ja pisaratest ei teadnud uue projekti autor midagi ja veel vähem taipas sellest kopamees. Sain hiljem prügi seest kätte jaotussüsteemi säilmed – see oli neile tõestuseks, et ikkagi oli olemas olnud ka vesi. Töödekorraldajaga jõudsin kokkuleppele, et nemad paigaldavad veetoru kui mina teen uue jaotussüsteemi. Veetoru paigaldati kuni naabermaja vundamendini, kuid siis olevat tööde tegemisel raha otsa saanud.

Nii seisabki „uus asukas“ „Rukkilill“ Tartus Pepleri tn. 27 haljasalal kuivana (ilma kavandatud veesüsteemita). Veel tänaseni on kividel näha veenirede jälgi – kuivanud pisarate jälgi. Veejaotussüsteem seisab ootuses minu töötoa riiulil juba viis aastat. Usun, et peale minu surma unustatakse mälestusmärgi pisarad sootuks.

Kogu selles segaduses sai „Rukkilill“ siiski ka aluse – rakke ning keskele süvendi, kuid mälestussammas jäi ca 10 cm madalamaks. Ka meie, represseeritud, jääme järjest „madalamaks“. Meid jääb järjest vähemaks. Ja varsti kaome sootuks. Kuid eesti rahva „Rukkilille“ pisaratest märjad kivid jäägu meid meenutama.

1989. a. kui korraldasime konkursi „Kommunismi ohvrite“ mälestusmärk“ ja sellise nime all monument ka tehtud sai, leidus keegi võimulolev kommunist, kes tundis ennast puudutatuna ja laskis liikvele kuulduse „stalinistliku terrori ohvrite“ mälestusmärgist. Nii seda populariseeritakse tänini. Olgugi et nüüd on juba ka kommunistlikud kuriteod rahvusvaheliselt hukka mõistetud, jätkub meie monumendi, kommunismi ohvrite mälestusmärgi „Rukkilill“ nime ümber vassimine.

(Hando Kruuvi käsikirjalise teksti trükkis ümber Eevi Kärdla Tartu Linnamuuseumist.)