„Memento“ loomisel oli Eesti Vabadusvõitluses kindel koht. Aatelise elanikkonna koondamiseks oli vaja luua paik, kuhu tullakse, kus kohtutakse ja kus kõneldakse.
Mõttest teostuseni
Oli vaja luua köitev mälestis.
Selleks korraldas Tartu „Memento“ juhatus eesotsas Paul Muuliga konkursi „Kommunismi ohvrite mälestusmärk“ loomiseks. 1989. aastal laekus 8 tööd. Eesmärk oli luua leinakoht neile, kes tahavad süüdata küünla või asetada lilleõie lähedastele, kelle hauad on igavesti teadmata kauges Siberis. Eesmärgiks oli ka see, et kommunistide inimsusevastased kuriteod ei ununeks, vaid oleks hoiatus järgnevatele põlvedele ning et monument oleks alati nähtav.
Kunstnik Paul Saare konkursitöö „Rukkilill Siberi kividel“ osutus kõige pateetilisemaks.
Et kõikide tööstuste juhatused koosnesid kommunistidest, ei leidunud Tartus ühtegi asutust, kus oleks nõustutud sellist poliitilise maiguga metallitööd ette võtma. Pealegi ei olnud roostevaba terase keevitajaid.Ka Tartu Ülikooli töökojas Narva tänaval (toona Leningradi mnt.) ei võimaldatud mul kasutada metalli painutamise masinat lilleõite detailide painutamiseks. Olgugi, et olin üle 30 aasta TRÜ töötaja ja aastaid samas majas töötanud. Kõik muu tehnika oli mul olemas ja ma sain kõik kodus Tartus Soinaste tn. 45 ära teha.
Pakkusin välja rukkililleõie võimalikult lähedase kujunduse, mille järgi sai kiiresti valmistada tugeva ja vastupidava metallkujundi. Tekkis idee kinnitada õielehed tsentrisilindri külge nii, et õielehe põhjas oleks ava ca 30 mm. Silindri sees pidi olema hajutatud valgus nii, et möödujale või möödasõitjale võiks see meenutada hõõguvaid siberi hundi silmi. See efekt paistiski kõige paremini välja pimedal ajal Riia tänaval liikudes. Sealt vaadatuna oli kaugus ja kõrgus kõige sobivam.
„Rukkilille“ loomise ajal oli minu ametialane tegevus TRÜ-s laserid ja valgusjuhid. Oli mul plaan valgustus teha valgusjuhtidega kui tavavalgustusega ei oleks saavutanud efekti.
„Rukkilille“ aluseks pidi saama viis kivi – viisnurk, millelt nõrguvad pisarad, meenutamaks kurjuse impeeriumi.
Et viie kiviga ei olnud võimalik sobivat ringi moodustada, tuli leppida kuue kiviga, millest viiele tilguvad rukkilille õite seest pisarad; kuuendale kivile paigutasime musta graniitplaadi daatumitega.
See kõik tuli paigaldada silindrilisele vundamendile, milleks sobis 2 meetrise läbimõõduga ja 1, 5 m kõrge betoonrake, et kivid ajapikku ära ei vajuks ning et „Rukkilille“ alla jääks süvend veejaotussüsteemi ja valgustuse tarvis. „Rukkilill“ ise tuli omakorda kinnitada peenemale rakkele, mis toetub jämedamale. Nii sai mälestussamba keskele üle kahe meetri sügavune süvend, mille sisemusse pääses eemaldatava „lilleõie“ südamiku kaudu.
Kivid otsis maaparandusobjektidelt välja Paul Muuli, kraanajuhiks oli Harri Henn.
Probleemi tekitas tilga kaupa vee jagamine võrdselt kõikidele kividele – see oli minule kui teostajale parajaks pähkliks. Süsteem hakkas siiski tööle. Ainsaks puuduseks oli see, et talveks tuli naabrimaja keldris veekraan kinni keerata.
Valgustus töötas väga hästi seni kuni sama maja keldrist varastati mälestusmärgi elektritoite aegrelee.
Maadejagamine kommunistidega
Et 1990. aastal oli Tartu Linnavalitsus endiselt kompartei käepikendus, õigemini käsutäitja, tuli meil ametimeestega tõsine ja tõepärane maajagamine selle üle, kuhu monument paigaldada. Nende silmis olime meie ikkagi veel kurjategijad ja nõukogude riigi vaenlased. Et aga Nõukogude Liidu positsioon oli hakanud tõsiselt kõikuma, statistikud teadsid juba aastal 1982, et on tulemas krahh, sestap ei visatud meid linnavalitsuse uksest kohe välja, vaid kuulati ära.
Riia ja Pepleri tänava nurgale „halli“ maja vastu haljasalale monumendi paigaldamiseks meile luba ei antud. Tõsiseks põhjuseks pidi olema asjaolu, et kunagine krundi omanik veel elab ja ta võib hakata oma ärastatud maad tagasi nõudma. Meie jaoks ei olnud see probleem. Peagi oli endine maaomanik leitud ja Paul Muuli sõlmis temaga lepingu. Edasises puiklemises linna komunistidega kaldus võit meie poolele. Meil tuli esitada linnavalitsusele projekt, mida ka tegime.
Maaomanikuga kokkuleppes oli arvestatud ka sellega, et kui kunagi hakatakse platsile ehitama uuesti hotelli, võiks „Rukkilill“ jääda keset hoone fuajeed ja anda hotellile nime – lisaks saaks seda väga originaalselt kujundada.
„Rukkilille“ avamine toimus juuniküüditamise aastapäeval 14. juunil 1990. a. Tartus Riia tänava maja nr. 15B vastas endise KGB maja ees haljasalal. „Rukkilille“ monumendi loomisega täitus meie kõige olulisem soov…Represseeritud koondusidki ja nii tekkis represseeritute erakond.
Hingeküüt hingedepäeval
Pärast krundi omaniku surma muutus olukord keeruliseks, sest pärijad mõtlesid teisiti. Taheti tüütust objektist nähtavas kohas vabaneda või müüa krunt võimalikult hea hinnaga tervikuna. Keegi linnaametnik tegi „Mementole“ sõnagi lausumata krundi ja ka „Rukkilille“ jaoks uue projekti, vastavalt oma tagasihoidlikule kujutlusvõimele, ja nii taheti hakata „Rukkilille“ küüditama „halli maja“ kõrvale – praktiliselt nurga taha.
Mina sain sellest teada alles siis kui „Rukkilille“ asemel haigutas auk ning valgustusest ja veesüsteemist ei olnud enam jälgegi. „Rukkilille“ aluskivid olid haljasalal laiali ja meie roostevabast terasest „Rukkilill“ oli kadunud. Pöördusin seal askeldava asjamehe poole küsimusega, et mis siin toimub, kus on „Rukkilill“? Tema tõttas oma küsimusega minule vastu: „Kes sa oled?“. Esialgne vaidlus linnaametnikuga vilja ei kandnud. Minu ja ka Enn Tartoga (praegu Memento esimees) arvestati niipalju, et lubati kõik taastada uues kohas algselt loodud kujul.
Pisarateta „Rukkilill“
Mõne päeva möödudes olid 6 aluskivi paigutatud Pepleri tn. 27 haljasalale peaaegu nii nagu nad olid vanas kohas, kuid ilma aluseta ja kivide kõrgused ei olnud rihis. Ka „lilleke“ ilutses kividel, see oli kuidagi madalal ja ripakil. Tegin rida pilte.
Elektrisüsteemist said asjamehed aru ja nõustusid ühendama tänavavalgustusega, see osutus meie varasemast süsteemist töökindlamaks. Veesüsteemist ja pisaratest ei teadnud uue projekti autor midagi ja veel vähem taipas sellest kopamees. Sain hiljem prügi seest kätte jaotussüsteemi säilmed – see oli neile tõestuseks, et ikkagi oli olemas olnud ka vesi. Töödekorraldajaga jõudsin kokkuleppele, et nemad paigaldavad veetoru kui mina teen uue jaotussüsteemi. Veetoru paigaldati kuni naabermaja vundamendini, kuid siis olevat tööde tegemisel raha otsa saanud.
Nii seisabki „uus asukas“ „Rukkilill“ Tartus Pepleri tn. 27 haljasalal kuivana (ilma kavandatud veesüsteemita). Veel tänaseni on kividel näha veenirede jälgi – kuivanud pisarate jälgi. Veejaotussüsteem seisab ootuses minu töötoa riiulil juba viis aastat. Usun, et peale minu surma unustatakse mälestusmärgi pisarad sootuks.
Kogu selles segaduses sai „Rukkilill“ siiski ka aluse – rakke ning keskele süvendi, kuid mälestussammas jäi ca 10 cm madalamaks. Ka meie, represseeritud, jääme järjest „madalamaks“. Meid jääb järjest vähemaks. Ja varsti kaome sootuks. Kuid eesti rahva „Rukkilille“ pisaratest märjad kivid jäägu meid meenutama.
1989. a. kui korraldasime konkursi „Kommunismi ohvrite“ mälestusmärk“ ja sellise nime all monument ka tehtud sai, leidus keegi võimulolev kommunist, kes tundis ennast puudutatuna ja laskis liikvele kuulduse „stalinistliku terrori ohvrite“ mälestusmärgist. Nii seda populariseeritakse tänini. Olgugi et nüüd on juba ka kommunistlikud kuriteod rahvusvaheliselt hukka mõistetud, jätkub meie monumendi, kommunismi ohvrite mälestusmärgi „Rukkilill“ nime ümber vassimine.
(Hando Kruuvi käsikirjalise teksti trükkis ümber Eevi Kärdla Tartu Linnamuuseumist.)