14. jaanuar 2011. a rahvakogunemine Tartus, Tähtvere pargis, taastatud Vabadussõja (1918-1920) monumendi juures.

Mälestatakse Eesti vägede võitu 14. jaanuaril 1919. aastal. Mälestatakse ja leinatakse kommunismiohvreid ning kõiki Eesti vabaduse eest langenuid.

 02.veebruar 2011. a Tartus, Vanemuise tn. 35/33 majade ees asuval väljakul, Jaan Poska bareljeefi juures.

Tartu Memento osaleb kõnekoosolekul. 91. aastat on möödunud Tartu rahu sõlmimisest Eesti Vabariigi ja Vene SFNV vahel

 24. veebruar 2011.a Tartus.

Tartu mementolased osalevad  Eesti Vabariigi 93. aastapäeva tähistamise erinevatel üritustel, eelkõige sini-must-valge lipu heiskamisüritusel Toomemäel Tähetorni juures.

 25. märts 2011.a Tartus

Tartu Memento korraldab mälestus- ja leinaüritusi. 62. aastat on möödunud 25. märtsi  1949. aasta suurküüditamisest. Kogunetakse endise sadamaraudtee asukohta rajatava mälestuspargi juurde, liigutakse EELK Tartu Pauluse kirikusse, kus toimub leinajumalateenistus. Seejärel üritustest osalejad liiguvad mööda Riia tänava kõnniteed mälestusmärk Rukkilille juurde, kus toimub mälestus- ja leinatalitus.

 2011. aasta aprillis toimub kindlasti MTÜ Tartu Memento iga-aastane  üldkoosolek.

 14. juunil 2011. a mälestatakse ja leinatakse Tartus ja Tartumaal 70 aasta taguse (14. juuni 1941. a ) kommunistide poolt läbiviidud aegumatu genotsiidikuriteo ohvreid.

   Põhiürituseks Tartus kogunetakse Emajõe-äärsesse mälestusparki, siis liigutakse EELK Tartu Pauluse kirikusse, kus toimub mälestus- ja leinatalitlus, küünalde, pärgade ja lillede asetamine mälestusmärgi juurde. MTÜ Tartu Memento korraldab veel konverentsi seoses  juuniküüditamise 70. aastapäevaga.

 MTÜ Tartu Memento alustab juba juunis 2011. aastal ettevalmistusi 8. juulil 2011 läbiviidava Tartu vanglas läbiviidud massimõrva mälestuspäeva korraldamiseks. 8. ja 9. juulil 1941. aastal Tartu vanglakompleksis kommunistid mõrvasid 193 vangi, 173 meest ja 20 naist.

Pilistveres 21. augustil 2010. aastal Eesti Memento Liidu poolt korraldatud üleriigiline okupatsiooniohvrite mälestuspäev.

 Eesti Memento Liidu juhatuse esimehe Enn Tarto sõnavõtt.

“Austatud kaaskannatajad, kaasvõitlejad, meie külalised, lugupeetud daamid ja härrad! 23. augustil Pilistveresse kogunevad kommunismiohvrid juba üle 20 aasta, mementolased alates 1989. aastast, veel varem kogunesid siia ERSPlased. Kõigepealt lubage tänada kõiki tänavuse ürituse korraldajaid: emeriitpastor Vello Salumit, Andrease koguduse vaimulikku Herman Kalmust, härra Rein Purjet ning kõiki Memento kohalike ühenduste aktiviste ja juhte!

Tänan veelkord kõiki, kõiki kohaletulnuid! Meeldiv on jälle kohtuda!

Viimane aasta on mementolastele olnud töine ja suhteliselt edukas. Kuigi kõiki soove ja ettepanekuid ei ole me suutnud riigivõimu ees kaitsta. Eesti ema monument on avatud, ravimitoetus 2,5 tuhande krooni ulatuses toimib, aga sõidupileteid peame ikkagi koguma, reisikulude, väljaannnete ja ürituste raha peame taotlema, pansionaadi küsimus on ikkagi lõplikult lahendamata jne.

14. juunil 2010. aastal Tallinnas Linda kuju juures tegime veelkord teatavaks meie poliitilised seisukohad.

Avaldame kaastunnet kõikidele Eesti vabaduse saavutamise, kaitsmise ja taastamise eest langenutele Vabadussõjas 1918-1920 ja Teises Vabadussõjas 1940-1991.

Samuti mälestame ja leiname taastatud Eesti Vabariigi hukkunud kaitseväelasi.

Leiname ja avaldame kaastunnet kõikidele okupatsiooniohvritele aastatel 1940 kuni 1991: küüditamiste ohvritele, hukkunud ja hukatud poliitvangidele; lahingutes langenutele, sõjapõgenikele, kõikidele ohvritele.

Mälestame ja leiname kõiki meie keskelt haiguse või vanaduse tõttu lahkunud saatusekaaslasi.

25. märtsil 1989. aastal algse Memento koosseisu põhjal või iseseisvalt tekkinud vabadusvõitlejate ja represseeritute ühendustega soovime mõistvat koostööd, vastastikust abistamist ja austust.

Inimene on inimene, elu on elu, austame nii Stalini ajal massimõrvas hukkunuid ja kannatanuid, austame ja leiname hiljem hukkunuid ja kannatanuid. Ka pärast timukas Stalini surma jätkusid repressioonid. Pärast Teist Maailmasõda jätkus Eestis lakkamatu vastupanu ja aktiivne vabadusvõitlus. Meenutame metsavendi, õpilasvabadusvõitlejaid, poliitiliste vahenditega (mitterelvastatud) vastupanuliikujaid.

Juba 23. augustil 1979. aastal avalikustati 45 Eesti, Läti ja Leedu avalik kiri, järgnesid Hirvepargi miitingud ja Balti kett, rahvuslikud üritused lauluväljakul jne.

Tänavu oleme siin 21. augustil. Me jätsime võimaluse riiklikul, omavalitsuste, erakondade ja ühenduste tasandil tähistada 23. asugustit, kommunismi-ja natsismiohvrite mälestuspäeva kui riiklikku tähtpäeva.

Väga austatud Pilistveresse kogunenud okupatsiooniohvrid ja meie külalised!

On tulnud ettepanekuid, et alates 2011. aastast Eesti Vabariigi valitsus korraldaks riiklikul tasandil 23. augustil Pilistveres kommunismi- ja natsismiohvrite mälestuspäeva läbiviimise.

18. juunil 2009. aastal võeti Riigikogus vastu “Pühade ja tähtpäevade seaduse” muudetud kuju. 23. august on nüüd riiklik tähtpäev.

Välisministeerium ju korraldab 14. juuni kui riikliku leinapäeva läbiviimist.

Kes on selle poolt, et me teeksime Vabariigi valitsusele ettepaneku tähistada 23. augustit Pilistveres riikliku tähtpäevana?” (Rahvas toetas üksmeelselt seda ettepanekut). “Ma tänan kohalolijate üksmeelse toetuse eest. Loomulikult on siis 23. augustil Pilistveres Eesti Vabariigi kõrgem poliitiline juhtkond, diplomaatiline korpus, meediaväljaannete esindajad, erinevate ühiskondlike organisatsioonide esindajad jne.

Meie, represseeritud, oleksime lugupeetud kutsutud osavõtjad, mitte nagu praegu- palujad sandikesed.

Represseeritute riiklik mälestuspäev Pilistveres 23. augustil võiks alata kell 12, teised erakondlikud ja kohalikud üritused üle Eesti kell 18.

Rääkida oleks veel palju, aga vihmapilved kogunevad! Näen Kivikangru taga haridusminister Tõnis Lukast, üksikuid Riigikogu liikmeid on ka näha. Tere tulemast! Täname lugupidamise eest! Loodame teie toetusele. Tänan lugupeetud kuulajaid! Aidaku meid kõiki Jumal!

  Kes minevikku ei mäleta , elab tulevikuta. Juhan Liiv , Alatskivi

   8. ja 9. juulil 1941. aastal panid punaokupandid Tartu vanglas toime kohutava inimsusesevastase kuriteo. Okupandid tapsid 193 kinnipeetavat, 173 meest ja 20 naist.

Hukkunute hulgas oli palju töölisi, käsitöölisi, õpilasi, ametnikke, haritlasi ja talupoegi. Tartust, Tartu ümbrusest ja kaugemaltki.

Tuntumad ohvrid olid Jüri Parijõgi – kirjanik, Tartu õpetajate seminari direktor ja Aksel Erich Vooremaa- Tartu-Maarja koguduse õpetaja, Tartu praostkonna abipraost ja EELK hooldusnõukogu liige.

Punaokupandid matsid mõrvaohvrid vangla õuele( Antoniuse õue) ühte kaevu ja kahte kaevisesse.

Hukatud maeti 1942. aastal ümber Pauluse kalmistul paiknevasse ühishauda.

Tartu vangla massimõrva ohvrite mälestustahvel avati esimest korda 25. juulil 1942.

Pärast II maailmasõda N. Liidu okupandid purustasid mälestustahvli.

10. juulil 1990.a taasavati Enn Tarto algatusel ning Tartu Muinsuskaitse Ühenduse , Tartu Memento ja Kaitseliidu Tartu Maleva poolt  vangla peaukse kõrval mälestustahvel..

Kui endine Tartu vangla peahoone läks remonti, viidi 1990. aastal paigaldatud mälestustahvel Tartu Linnamuuseumi. Vangla peahoonesse korterid ehitanud eraisikud ei lubanud mälestustahvli paigaldamist vangla endisele peahoonele.

Tartu Linnavalitsus andis oma 5. juuli 2005.a istungil loa paigaldada mälestustahvel Lutsu t 3,5 ning Jaani t 8 hoonete vahelisele müüriosale vaatega Antoniuse õue poole. Tartu linn on Antoniuse õue omanik.

Uue eesti- ja inglisekeelse mälestustahvli avamine müüris asuva originaalukse kõrvale toimus 9. juulil 2005. aastal. Tahvli taastamist oli soovinud Tartu Memento (Enn Tarto algatusel), tahvli valmimist rahastas ärimees Rein Kilk. Katte tahvlilt eemaldasid Tartu linnapea proua Laine Jänes ja Tartu Memento esimees Enn Tarto.

8.juuli 2010. aasta leinapäev

Leinapäev algas kell 10.00 leinajumalateenistusega EELK Tartu-Maarja kirikus.

Kell 12.00 algas leinaüritus Tartus Pauluse surnuaial 8. ja 9. juulil 1941. aastal hukatud ohvrite mälestusmärgi juures.

Esimesena võttis sõna ürituse peakorraldaja Tartu-Maarja koguduse õpetaja Peeter Paenurm. Tema südamliku leinatalituse järel esines lühisõnavõttuga Tartu aselinnapea

Šokmann. Ta asetas Tartu Linnavalitsuse poolt leinapärja mälestusmärgile.

Seejärel sai pikemaks sõnavõtuks võimaluse Tartu Memeńto ja Eesti Memento Liidu esimees Enn Tarto.

Enn Tarto ja Tartu Memento juhatuse liikmed härra Mart Peik ning proua Elju Andre asetasid leinapärja Tartu Memento poolt.

Leinakimpe asetasid ja küünlaid süütasid mitmed kohalviibijad.

Tartu linnavolinik Peeter Laurson asetas pärja IRLi Tartu piirkonna poolt ja oli oma isikliku sõiduautoga abiks leinaürituse läbiviimisel.

Sõnavõtuga esines veel ajaloolane Kalju Leib ning Tartu Memento juhatuse liige Hando Kruuv, kes hoidis ka Tartu Memento lippu.

Üritusest osavõtjad olid südamlikult liigutatud.

Kell 13.00 jätkus leinapäev Antoniuse õues 9. juulil 2005.a paigaldatud mälestustahvli juures. Süüdati küünal, asetati leinalilled. Teenis õpetaja Peeter Paenurm.

Sõnavõtuga esines Enn Tarto. Ta tuletas meelde, et leinatahvel seinal originaalsel kujul säilinud ukse kõrval on kompromiss. Represseeritud loobusid nõudest kujundada kogu Antoniuse õu muuseumiks, aga samal ajal ei tohi me unustada neid õudseid sündmusi, mis toimusid 8. ja 9. juulil 1941.a Tartu vanglas , vangla abihoonetes ja Antoniuse õues, kuhu hukatute surnukehad peideti.

Selle kompromissivaimule vastab ka Tartu Linnavalitsuse otsus represseeritute palvel edasi lükata nädala võrra esialgu 8. juulile kavandatud suurem pidu  Antoniuse õues.

Käesoleva aasta leinapäeval jäi kõlama mõte, et 8. ja 9. juuli mõrval on Eesti ajaloos eriline tähendus.

Okupatsioonide repressiivpoliitika tõttu ja selle tõttu, et okupantriik kiskus Eesti Vabariigi kodanikud II maailmasõtta hukkus umbes 180 000 Eesti Vabariigi kodanikku. Otseste kommunistide repressioonide tulemuseks võib arvestuslikult olla umbes 100 000 hukatud kodanikku.

Paljude hukkunute hauad on teadmata, mõiste ristideta hauad kehtib tänini.

Teave punaokupantide kuritegude kogu ulatusest jõuab meieni samm-sammult.

Eesti rahvas sai küllaltki kiirelt teada 8. ja 9. juulil 1941. aastal Tartu vanglas toime pandud massimõrvast. See teave mõjutas paljude inimeste käitumist sõja ajal ja ka pärast II maailmasõda.

Me ei soovi mineviku kordumist!

Soov rahvana püsima jääda oma ajaloolisel kodumaal Eestis on eestlaste kollektiivne inimõigus.

Tartu Memento Teataja

 

Eesti Memento Liidu juhatuse esimehe ja Tartu Memento esimehe Enn Tarto sõnavõtt riiklikul Leinapäeval 14. juunil 2010.a Tallinnas Linda kuju juures

“Lugupeetud Eesti Vabariigi President härra Toomas Hendrik Ilves, Riigikogu esimees proua Ene Ergma, peaminister härra Andrus Ansip, piiskop Einar Soone, Riigikogu ja Eesti Vabariigi Valitsuse liikmed, ekstsellentsid, härrad ohvitserid, kaitseväelased ja kaitseliitlased,  erakondade ja Tallinna linnavalitsuse esindajad!

Austatud kaasvõitlejad ja kallid saatusekaaslased! Daamid ja härrad!

Täna on 14.juuni-riiklik Leinapäev.

   Eestlased elavad oma praegusel asustusalal juba aastatuhandeid. Eesti Vabariik kuulutati välja 24. veebruaril 1918. aastal. Võit Vabadussõjas 1918-1920 kindlustas Eestile iseseisvuse. 2. veebruaril 1920. aastal sõlmiti Tartus rahuleping Eesti Vabariigi ja Vene SFNV vahel. Venemaa tunnustas Eesti rippumatust ja iseseisvust igaveseks ajaks.

23. augustil 1939. aastal sõlmiti Moskvas Hitler-Stalini pakt koos salaprotokollidega. Ida-Euroopa jagati mõjupiirkondadeks Saksa Riigi ja NSV Liidu vahel.

1940. aastal Eesti Vabariik okupeeriti ja annekteeriti NSV Liidu poolt. Kohe algasid kodanike arreteerimised, küüditamised ja hukkamised.

Lubage mul Eesti Memento Liidus tegutsevate organisatsioonide nimel mälestada ja avaldada kaastunnet kõikidele Eesti Vabariigi vabaduse saavutamise, kaitsmise ja taastamise eest langenutele!

Samuti mälestame ja leiname taastatud Eesti Vabariigi hukkunud kaitseväelasi!

Mälestame ja leiname 14. juunil 1941. aastal NSV Liidu ja selle kohalike käsilaste poolt läbiviidud massiküüditamise ohvreid. Selle aegumatu inimsusevastase kuriteo käigus saadeti Venemaale umbes 10 tuhat Eesti Vabariigi kodanikku- mehi, naisi, lapsi ja vanureid. Punatimukad halastust ei tundnud! Enam kui pooled genotsiidikuriteo ohvritest ei jõudnud enam kunagi kodumaale tagasi.

25. märtsil 1949. aastal oli teine suurküüditamine. Siberisse saadeti üle 20 tuhande ohvri- enamuses naised, lapsed ja vanurid. 1951. aastal oli viimane küüditamine.

Me mälestame ja leiname kõiki küüditamise ohvreid!

Tänasel Leinapäeval leiname kõiki hävituspataljonlaste ja okupantriigi vägede poolt tapetud tsiviilisikuid, kommunistlikes koonduslaagrites hukkunud ja hukatud poliitvange, nälja ja külma läbi hukkunud tööpataljonlasi, II maailmasõja aegsetes pommirünnakutes hukkunuid Tallinnas, Narvas, Tartus ja mujal Eestis, leiname hukkunud sõjapõgenikke nii maal kui merel, leiname hukkunud metsavendi ja nende abistajaid.

Me ei tohi unustada Eesti eest võidelnud ja kannatanud õpilasvabadusvõitlejaid ning poliitiliste vahenditega (mitterelvastatud) Eesti Vabariigi taastamise eest võidelnuid.

Leiname ja mõistame hukka küüditatute , poliitvangide ja sundkutsealuste paigutamist radioaktiivselt saastatud piirkondadesse ning tuumaobjektidele.

Mälestame ja leiname faktilisi poliitvange, keda okupatsioonivõimud tembeldasid huligaanideks.

Mälestame Eestisse tagasitulnud küüditatuid ja poliitvange, kes repressioonide tulemusena saadud tervisekahjustustest on meie keskelt lahkunud.

Mälestame ja leiname punaokupantide poolt psühho-neuroloogia haiglatesse paigutatuid.

Kõiki terroriohvrite gruppe ei jõua üles lugeda, aga üldine arvestuslik pilt oli järgmine.

1939. aasta alguses  elas Eestis 1 134 000 inimest. Okupatsioonide repressiivpoliitika tõttu ja selle tõttu, et okupantriik Nõukogude Liit kiskus Eesti Vabariigi kodanikud II maailmasõtta, hukkus umbes 180 000 inimest . Üle 270 000 inimese langes mitmesuguste repressioonide ohvriks, mille tulemusena jäi NSV Liidu okupatsiooni ajal sündimata umbes 170 000 last. Üle 70 000 inimese oli sunnitud Eestist põgenema.

Eestlastest kommunismiohvrite protsendile vastaks tänapäeva Prantsusmaal umbes 5,8 miljonit, USA-s 30 miljonit hukkunut.

Austatud kuulajad!

Me ei soovi mineviku kordumist!

  Peame selgitama kogu maailmale ja Eestis elavatele muulastele, et eestlased on inimesed ning soov rahvana püsima jääda oma ajaloolisel kodumaal on eestlaste kollektiivne inimõigus.

Meie sõnum idanaabrile Venemaale on- elage ise ja laske teistel elada.

Meie sõnum maailmale on- maailma riigid ja rahvad, püüdke võimalikke vastuolusid lahendada rahumeelsete vahenditega rassist, usust, rahvuslikust kuuluvusest ja poliitilistest vaadetest olenemata.

Jumal aidaku meid kõiki!” 

Fotod:

Riikliku leinapäeva ürituste läbiviimine
14. juunil 2007. a. Tartus

Riikliku leinapäevaüritusi korraldas Tartu Memento juhatus.

Luba ürituste läbiviimiseks oli Tartu LV kultuuriosakonna poolt välja antud 22. mail 2007. a. (nr.AU-07-085). Ürituste korraldamise eest vastutavaks isikuks oli Enn Tarto.

Leinajumalateenistus algas kell 16.00 EELK Tartu Pauluse kirikus. Teenis õpetaja Kristjan Luhamets. Kirikusse oli kogunenud palju represseerituid, nende sugulasi ning hukkunute leinajaid. Kirikus oli ka Tartu Linnapea härra Urmas Kruuse ja Riigikogu liige härra Silver Meikar.

Jumalateenistus lõppes kell 16.45. Rahvas kogunes Pauluse kiriku ette ühenduste lippudega. Tänu Kaitseliidu Tartu Maleva ja kaitseliitlase Sasko omakasupüüdmatule abile jagati inimestele välja veel 15 leinalintidega sinimustvalget lippu. Need lipud kuuluvad härra Ervin Parile.

Tartu Memento, poliitvangide, metsavendade ning relvavendade ühenduse Pitka lippude lehvides, siis sinimustvalged leinalintidega lipud, inimesed pärgade ja lilledega, liikus rahvas mööda Riia tänava kõnniteed Pepleri 27 maja ees asuva okupatsiooniohvrite mälestusmärk „Rukkilille“ juurde. Leinalippe kandsid ka naised.

Mälestusmärk „Rukkilille“ juurde oli vastavalt Tartu Memento soovile linnavalitsuse poolt asetatud tahvel eesti- ja ingliskeelse tekstiga:

Mälestusmärk „Rukkilill“

„Cornflower“ Memorial

„Rukkilill“ on mälestusmärk kõigile Nõukogude Liidu okupatsiooni ohvritele ning Eesti vabaduse eest langenutele. Mälestusmärk avati 17. juunil 1990. aastal. Mälestusmärgi autor on Paul Saar.
Hoia Jumal Eestit, meie kodumaad!

„Cornflower“ Memorial commemorates all victims of the Soviet occupation and those who gave their lives for the freedom of Estonia. The memorial was unveiled on June 17, 1990. Its author is Paul Saar.
God save Estonia, our homeland!

Mälestusmärgi juurde olid inimesed juba hommikupoolikul toonud lilli. Rahva saabudes kiriku juurest lillede hulk kasvas. Süüdati leinaküünlad.

Leina-ja mälestusüritus algas Eesti Vabariigi hümni laulmisega. Töötas võimendus, mille eest hoolitses härra Jallai.

Hümni laulmise järel võttis sõna Enn Tarto:
Lugupeetud leinajad! Tänasel riiklikul leinapäeval me mälestame ja leiname 14. juunil 1941. aastal läbiviidud suurküüditamise ohvreid, kõikide küüditamiste ohvreid, hukkunud poliitvange ja kõiki Eesti vabaduse eest langenud sangareid.
Palun tõusta minutiliseks leinaseisakuks!?

Rahvas tõusis leinaseisakuks.

Seejärel esines Enn Tarto sissejuhatava sõnavõtuga.
Austatud kaaskannatajad, lugupeetud meile kaasatundjad! 1940. aastal Eesti Vabariik okupeeriti ja annekteeriti naaberriigi NSV Liidu poolt.

Algas kohutav terror Eesti elanike vastu. I Nõukogude okupatsiooni ajal (1940-1941) arreteeriti umbes 8000.inimest. Neist jäid ellu 200 inimest või veidi enam. Kohutav aegumatu inimsuse vastane kuritegu pandi toime okupantide poolt 1941. aasta juuniküüditamise käigus. Eestist viidi sundasumisele umbes 10000 inimest. Punaokupandid ei halastanud lastele naistele ega vanuritele. Mehed eraldati peredest, rõhuv enamus mehi hukkus. Meesteta peresid tabasid Siberis kohutavad raskused. 1940. aasta juuniküüditamise erakordne alatus ja julmus ning teised repressioonid võimendasid partisanisõda Eestis 1941. aastal, tingisid massilise elanike põgenemise välismaale 1944. aastal, tõstsid Eesti mehed meeleheitlikku võitlusse Punaarmee vastu Eesti piiridel 1944. aastal, võimendasid metsavendlust pärast Eesti taasokupeerimist.

Tänapäeval peame meenutama ja rõhutama Nõukogude liidu poolt 1940-1941 aastal toimepandud repressioone ka sellepärast, et vastu seista Venemaalt tulevale valele ja laimule, justkui nendel aastatel Eestis kõik olevat toimunud vabatahtlikult kaasaarvatud Eesti nn. astumine Nõukogude Liitu.

Täna me ei tohi unustada ka seda, mis toimus okupeeritud Balti riikides 20 aastat tagasi. Paljudes peredes, külades ja linnades meenutati 1941. aasta 14. juuni küüditamist.

14. juunil 1987. aastal toimus Riias massiline ja võimas leinaüritus. Riia sündmuste mõjul toimus Tallinnas 23. augustil 1987. aastal 1. Hirvepargi miiting, kus nõuti Molotov-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist, poliitvangide vabastamist ja kuulutati Eesti, Läti ja Leedu ühtsust.

19 aastat tagasi, 14. juunil 1988. aastal algas rahvarohke leinamiiting Tartus Raekoja platsil, edasi siirduti Vanemuise tänavale, sealt edasi Vaksali ja Riia tänava kaudu Pauluse kalmistu taha, Aardla raudteejaama juurde kahe raudteeharu vahele. Tookord arvati, et Aardlas oli rahvast 5-6 tuhat inimest. Nii Aardas kui Raekoja platsil lisaks mineviku meenutamisega tegeldi ka tolleaegse olevikuga. Nõuti, et tuleb avalikult hukka mõista 1941. aasta ja 1949. aasta massirepressioonid Eestis, kui kuriteod inimsuse vastu, nõuti poliitvangide Enn Tarto ja Mart Nikluse vabastamist, korjati nende vabastamisnõudele allkirju.

18. aastat tagasi juunis 1989 olid olemas nii üle-Eestiline Memento, kui Tartu Memento. 17 juunil 1989 avati esmakordselt okupatsiooniohvrite mälestusmärk „Rukkilill“ Riia ja Pepleri tänava nurgal.

Pean vajalikuks rõhutada, et okupatsiooni tingimustes leinapäevade tähistamine, Vabadussõja (1918-1920) monumentide taastamine, uute monumentide rajamine, mälestustahvlite paigaldamine jne. olid ka nagu laulupeod ning kõikvõimalikud rahvakoosolekud osa vabadusvõitlusest eesmärgiga taastada Eesti Vabariigi iseseisvus.

Tõestamaks seda, et ka tänapäeval Tartu Memento ei tegele ainult minevikuga, lubage mul ette lugeda Tartu Memento juhatuse avaldus 2. maist 2007. aastast.

Täname Eesti Vabariigi valitsust, peaminister Andrus Ansipit, Eesti Vabariigi politseid ja kõiki korrakaitsjaid.

„Pronksmehe“ ümberpaigutamine oli õige samm.

Eesti Vabariik on iseisesev riik, Venemaa tegelastel pole mingit õigust meie siseasjadesse sekkuda.

Enn Tarto
Tartu Memento esimees

(Rahvas vastas tormilise aplausiga)

Seejärel sai sõna Tartu Linnapea härra Urmas Kruuse. Pärast lühikest südamlikku sõnavõttu asetas ta pärja mälestusmärgi jalamile. Lilled olid Tartu Linnavolikogu esimehelt härra Olev Rajult ja Tartu maavanema esindajalt. Pärg leinalintidega oli kaitseministri esindalt ja Kaitseväe ühendatud õppeasutuse esindajalt.

Seejärel sai sõna Tartu Memento juhatuse liige härra Udo-Vello Lamp. Nende pere küüditati Eestist Siberisse 1941. aastal. Lamp ja Tarto asetasid leinalindiga lillekimbu mälestusmärgi jalamile Tartu Memento poolt. Leinalindiga lillekimp oli ka Memento Liidu poolt. Paljud represseeritud võtsid sõna ja asetasid lilli. Kõlas leinamuusika.

Kui ametlik osa oli läbi said soovijad minna muuseumi KGB Kongid, mis oli kauem lahti.

Riikliku leinapäevaürituste raames järgnes pärast kogunemist „Rukkilille“ juurde Tartu Memento inimeste koosviibimine Kotka Keldris.

Endised siberikaaslased mälestasid oma kadunud sugulasi ja tuttavaid, meenutasid helgemaid päevi raskest minevikust, vahetasid mõtteid tänapäeva Eesti ja oma perede probleemide üle, pidasid tulevikuplaane.

 

Suur tänu Tartu Linnamuuseumi teadurile härra Pearu Kuusele.

Kotka Keldris toimunud Tartu Memento üritust toetas SA Eesti Represseeritute Abistamise Fond.

Suur tänu Tartu Memento juhatusele, kes kõik osalesid leinaürituste läbiviimisel.

Täpsustuseks veel nii palju, et MTÜ-l Tartu Memento ei ole oma ruume, oma telefoni ega oma palgalist kaadrit.

Ootame heameelega appi inimesi meie juhatusele ühiste ürituste läbiviimisel.

Ülevaate koostas
Enn Tarto, Tartu Memento esimees

Tartu Memento esimehe Enn Tarto kõne

Heldur Tüütsi sõnavõtt, mälestus kahest jõuluõhtust

Fotod

Laul peol