Enn Tarto kõne 4.juunil 2011

Tartus 4.juunil 2011.a

4.juunil 2011.a korraldasid Eesti Memento Liit, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts ja Eesti Kultuuriseltside Ühendus juuniküüditamise 70. aastapäevale pühendatud piduliku ettekandepäeva Tartus Vanemuise teatri väikeses majas.

Eesti Memento Liidu juhatuse esimehe Enn Tarto kõne

„Tere!

Austatud EELK peapiiskop Andres Põder, austatud Riigikogu liige Tõnis Lukas, austatud Tartu linnapea Urmas Kruuse, kallid 1941. aastal küüditatud, kõik represseeritud, külalised, daamid ja härrad!

Lubage mul Eesti Memento Liidu poolt tervitada teid tänase Eesti lipu päeva puhul.

Tänavu möödub 70. aastat juuniküüditamisest, mis algas mandri-Eestis 14. juunil 1941.aastal, saartel 1. juulil 1941.

See oli okupantriigi NSV Liidu poolt läbi viidud aegumatu inimsusevastane kuritegu.

Lubage mul veelkord avaldada kaastunnet kõigile ohvritele. Varsti on 14. juuli – see on riiklik leinapäev ja me leiname kõiki ohvreid ja kõiki, kes langesid Eesti iseseisvuse eest.

Meile esinevad ajaloolased, põhikooli õpilane, me vaatame dokumentaalfilmi.

Tahaksin täna nii auväärt kohalolijatele meelde tuletada, et kui olid represseeritud, siis olid ka represseerijad.

Meie naaberriigis Vene Föderatsioonis Memoriaali poolt mõned aastad tagasi läbi viidud uuringus leiti , et tänapäeval otseseid represseerijaid on elus mitu korda rohkem kui represseerituid ja me teame, et Eestis mõned isegi on süüdi mõistetud, vähemalt kolm represseerijat on süüdi mõistetud.

Aga ma tahaksin täna tõstatada ühte uut teemat, ma olen seda juba mitu korda üritanud, et olid ka represseeritute abistajad. Infolekitajad aitasid põgeneda küüditamiste ja arreteerimiste eest. Paljud inimesed on korduvalt abistanud küüditatute ja poliitvangide lapsi. Inimesed Eestist saatsid küüditatule pakke Siberisse.

Oli häid inimesi, kes Eestisse tagasijõudnud repressiooniohvreid abistasid töökoha ja elukoha leidmisel. Eesti riik pole meid unustanud, omavalitsused pole unustanud.  Meist räägiti ka tänu väliseestlastele maailmas, sealt see info jõudis raadiote vahendusel Eestisse tagasi, aitas vastu seista okupantide propagandale.

Aga tänapäeval eriline tänu noortele MTÜ Tulipisarast, Eesti Noorte Ühenduste Liidule, Eesti Üliõpilaste Liidule. Täname paljusid õpilasi koolide ajalooringidest,õpilasi mälestuste kogujaid, täname noori oma vanemate ja vanavanemate abistjatena.

Miks ma selle teema tõstatan- probleem on selles , et kui lahkume meie, siis seda abistamise teemat on ajaloo jaoks raskem fikseerida, sest alati polnud see timukate poolt protokollitud. Tõsi, paljud metsavendade abistajad saadeti Siberisse ja see abistamine ka protokolliti, aga väga palju abistamist jäi protokollimata ja seni kuni meid on , on ka vaja see lehekülg fikseerida. Ma loodan, et me seda suudame teha.

Ma täna meenutaksin lugupidamisega ja tänuga Selma Rätsepat. 11. juulil 1941. aastal mõrvasid kommunistid ta Tartumaal Kudina vallamajas. Tema käest nõuti, et kus on tema mees ja teised metsavennad. Tema mees võitles suvesõjas ,aga sealt kus Selma läks oma koju varjasid umbes 50 inimest metsas, põhiliselt lapsed, naised ja vanurid. Ja kui ta oleks meid üles andnud, siis mina siin praegu poleks rääkimas. Mina olin ka seal metsas, kui Selma Rätsep oma elu andis.

Tahaksin rõhutada veel lühidalt, et loomulikult meie ei soovi minevikuõuduste kordumist. Soov rahvana püsima jääda oma ajaloolisel kodumaal on eestlaste kollektiivne inimõigus.

Ma väga tänan tänase ürituse korraldajaid. Loodame,et kõik läheb hästi. Et see oli õige mõte, et kõiki asju ei saa koondada 14. juuni peale, et me juba täna alustame nende minevikuõuduste meenutamist.

Kõike head!

Jumal aidaku meid!

Aitäh!“

Enn Tarto kõne 4.juunil 2011 Read More »

14 juunil 2011.a. 1941.aasta juuniküüditamise mälestuspäev

14 juunil 2011.a. toimuvad Tartus 1941.aasta juuniküüditamise mälestuspäeva puhul järgmised üritused:

  • ·       10:00-11:00  mälestusmiiting  ja pärgade panek mälestuskivi juures Turu tänaval pargis Tartu sadamaraudtee asukohas;
  • ·       11:00-12:00 rongikäik Turu tänavalt Riia tänavale Pauluse kirikusse.

( Korraldab EVP-PK);

  • ·       12.00-12:45 mälestusjumalateenistus EELK Pauluse kirikus;
  • ·       12:45-13:00 rongikäik mõõda Riia tn kõnniteedpidi mälestusmärk „Rukkilill“ juurde;
·       13:00-14:00 mälestusmiiting ja pärgade panek pargis mälestusmärk „Rukkilill“ juures. (Korraldab Tartu Memento).
Tartu Memento juhatus                        01.06.2011.a.

14 juunil 2011.a. 1941.aasta juuniküüditamise mälestuspäev Read More »

Leinapäev 25. märtsil 2011

1949. aasta märtsiküüditamise leinapäev Tartus ja Tartumaal 25. märtsil 2011. aastal

Juba 25. märtsi hommikul süüdati leinaküünlaid kodudes, kalmistutel, paljude mälestusmärkide juures.

Kell 12 koguneti EELK Tartu Pauluse kirikusse Riia tänaval. Kõlasid kirikukellad.

Traditsioonilisele lippude sissetoomisele järgnes leinajumalateenistus. Väga südamliku teenistuse viisid läbi praost Joel Luhamets ning tema poeg kirikuõpetaja Kristjan Luhamets.

Kell 12.45 kogunesid leinajad kiriku ette. Lippude lehvides liiguti mälestusmärk Rukkilille juurde, mis ümbritseti põlevate küünaldega.

Kell 13 algas Rukkilille juures mälestus-ja leinapäev, mille korraldajaks oli MTÜ Tartu Memento. Vastutavaks iskikuks oli Enn Tarto.

Leinaüritus algas Eesti Vabariigi hümni laulmisega, seejärel leidis aset Tartu Memento ja Eesti Memento Liidu juhatuse esimehe Enn Tarto sissejuhatav sõnavõtt.

 

“Austatud Eesti Vabariigi minister Tõnis Lukas, Tartumaa maavalitsuse esindaja hr Vesi, Tartu linnavolikogu ja linnavalitsuse esindajad! Erakondade esindajad! Kaitseväelased, kaitseliitlased! Daamid ja härrad!

Lugupeetud märstiküüditamise ohvrid ja leinajad, kõik okupantide repressiivpoliitika ohvrid!

Austatud kaaskannatajad ja kaasvõitlejad!

Lubage mul Eesti Memento Liidu juhatuse ja Tartu Memento poolt avaldada kaastunnet nii ohvritele kui leinajatele!

Palun mälestame leinaseisakuga meie keskelt lahkunud ohvreid ja leinajaid. Meid jääb järjest vähemaks.”

(Leinaseisak)

“Tänan! 25. märtsil 1949. aasta varahommikul Eestis, Lätis ja Leedus alanud massiküüditamise käigus saadeti Eestist Venemaale üle 20 tuhande inimese, nendest 70 % olid naised, lapsed ja vanurid.

Märtsiküüditamine on  Nõukogude Liidu okupantide ja nende kohalike käsilaste aegumatu inimsusevastane kuritegu.

Miks kõike seda tehti? NSV Liit oli võitnud Teise maailmasõja. Sõjaga repressioone põhjendada ei saa.

Tegemist oli ikkagi ennekõike kommunistide klassivihaga-vastaseid tuleb hävitada perekonniti.

Teiseks- sooviti avaldada survet metsavendlusele.

Kolmandaks oli vaja hirmutada rahvast, et läbi viia sundkollektiviseerimine, et inimesed n-ö “vabatahtlikult sunniviisiliselt” loobuksid oma põllutöömasinatest, enamikust kariloomadest, metsadest, maadest, osadest hoonetest jne. Põhjustati   segadus, mis mõnel juhul pole lahendatud tänase päevani.

Muidugi NSV Liidu võimurite lõppeesmärgiks oli muuta eesti rahvas vähemusrahvaks oma ajaloolisel kodumaal.

Austatud kaaskanntajad, austatud kaasvõitlejad! Täna leiname ka 27. märtsil 1944. aastal “punakotkaste” poolt Tartu pommitamisel hukkkunuid. Täna leiname 27. märtsil 1981. aastal Vologda repressiivasutuses hukkunud märtervabadusvõitlejat Jüri Kukke.

Austatud kohalolijad! Me täname kõiki repressiooniohvrite abistajaid läbi aegade!

Leidus inimesi, kes infot lekitades aitasid põgeneda küüditamise eest. Paljud head inimesed korduvalt eri vormides ja eri aegadel abistasid küüditatute lapsi. Eesti inimesed saatsid pakke Siberisse. Oli inimesi, kes abistasid küüditamisest pääsenuid ja oma kodust põgenenuid, Siberist Eestisse põgenenud ja hiljem tagasipöördunud inimesi, nii küüditatuid kui pollitvange, elu-ja töökoha leidmisel.

Represseeritute eest palvetati kogu maailmas. Väliseestlased püüdsid valgustada meie saatust Lääne avalikkusele.

Eesti Vabariik on taastatud õigusliku järjepidevuse alusel. Meid pole unustatud.

Täna aga eriline tänu meile appi tulnud noortele MTÜ-st Tulipisar, Eesti Õpilasesinduste Liidust, Eesti Noorteühenduste Liidust ja Eesti Üliõpilaskondade Liidust!

Eriline tänu Tanel Tsirgule!

Palun tulge kell 18 koos küünaldega Raekoja platsile!

Täna süüdatakse küünlad Tallinnas Vabaduse väljakul, Tartus Raekoja platsil, kogu Eestis ja erinevates linnades üle maailma.

See on sõnum põlvkondade järjepidevusest vabaduse kaitsel.

Me mälestame ja leiname ohvreid! Me ei unusta minevikku! Me ei soovi, et 1941. aasta juuniküüditamine, 1949. aasta märtsiküüditamine ning teised õudused korduksid!

Eestlaste soov rahvana püsima jääda oma ajaloolisel kodumaal on eestlaste kollektiiivne inimõigus.

Elagu Eesti!

Aidaku meid Jumal!”

 

Seejärel sai sõna ja asetas pärja minister Tõnis Lukas.

Lühisõnavõttudega esinesid ja pärgi asetasid Tartu linnavolikogu ja linnavalitsuse esindajad, maavalitsuse esindajad, erakondade esindajad.

Pärja asetasid Eesti Kaitseväe poolt kolm ohvitseri. Leinajad olid pisarateni liigutatud, kui ohvitserid kinnitasid, et nad on valmis relvastatud vastupanu osutama, et mineviku õudused ei korduks.

Pärgi, leinalilli, küünlaid asetasid mementolased, vabadusvõitlejad, kaitseliitlased ja teised. Võeti sõna, lauldi leinalaule.

Üritus lõppes kell 14. osa rahvast sõitis Elvasse, kus toimusid leinaüritused alates kella 15-st.

Tartus kogunesid represseeritud, meie toetajad, noored ja vanad Raekoja platsile. Algas põlevate kõõnalde asetamine. Kulus üle tunni aja ja Raekoja platsil põles umbes 22 tuhat küünalt. Küünalde meri jättis rahvale sügava mulje. See sündmus läheb ja jääb Eesti ajalukku.

Veelkord tänan Tartu Memento poolt küünalde asetajaid. See oli noorte kingitus. Ilma noorteta poleks me selle suure tööga hakkama saanud.”

Leinapäev 25. märtsil 2011 Read More »

Rahvakoosolek Tartus 2.veebruar 2011

2.veebruar 2011.aasta

Rahvakoosolek Tartus,Vanemuise tänav 35 maja juures

Enn Tarto sõnavõtt:

 „Austatud Riigikogu esimees proua Ene Ergmaa, Eesti Vabariigi riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse esindajad, ohvitserid, sõjaväelased, kaitseliitlased, kaaskannatajad ja kaasvõitlejad, kõik kes te olete täna kogunenud siia Tartu rahu maja juurde, lugupeetud daamid ja härrad, üliaustatud lapsed, kes on siin või jälgivad meie üritust eemalt!

Tervitan teid kõiki tänase Tartu rahulepingu sõlmimise 91. aastapäeva puhul Tartu Memento, Eesti Memento Liidu ja Kaitseliidu Vanematekogu poolt!

Meeldiv oli kuulda, et minu eelkõneleja minister Tõnis Lukas toetab seisukohta, et Eesti Vabariigis peab jätkuvalt kehtima ajateenistus. Kordan veelkord tänasel üritusel, et Eesti riik ja rahvas vajavad jätkuvalt ajateenijaid, profesionaalseid sõjaväelasi ning pidevalt täiendõpet saavaid reservsõjaväelasi. Me vajame Kaitseliitu ja kaitseliitlasi, noorkotkaid, kõdutütreid ja naiskodukaitse liikmeid. Tervitan kõiki kes tegelevad isamaalise kasvatusega koolides, kõrgkoolides ja meedias!

Austatud kohalolijad!

 Teiseks tahan rõhutada, et Eesti vajab majanduslikku kosumist. Tööpuuduse tõttu on suur osa elanikkonnast väga, väga raskes olukorras. Riik, kohalikud omavalitsused ja jõukamad inimesed peavad neid aitama.

Kolmandaks tahaksin rõhutada, et igal riigil on õigus oma nägemusele ja seisukohtadele ajaloost. Põhiseisukohad on ära toodud 28. juunil 1992. aastal rahvahääletusel vastuvõetud Eesti Vabariigi Põhiseaduses.

 Austatud kohalolijad!

 Tsiteerin kehtiva Põhiseaduse §122 esimest lauset:

Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepinugtega.

Rõhutan veelkord, et meie Eesti ajaloolased, ajakirjanikud ning poliitikud peavad sügavuti mõistma, et igal riigil on õigus oma seisukohtadele ajaloo põhiküsimustes.Meil ei ole õigust oma naaberriikide riiklikul tasandil peale suruda meie seisukohti ajaloo käsitlusel ja meie naabritel ei ole õigust riiklikul tasandil Eesti Vabariigile kui riigile oma seisukohti peale suruda.

Eesti Vabariik võitis Vabadussõja 1918.-1920. aastal. 2.veebruaril 1920. aastal sõlmiti siin kõrvalmajas rahuleping Eesti Vabariigi ja Vene SFNV vahel. Te teate, et Venemaa tunnustas Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust ning Venemaa tõotas loobuda kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta.

1940. aastal Nõukogude Liit okupeeris ja veidi hiljem annekteeris Eesti riigi.

20.  augustil 1991. aastal Eesti Vabariigi iseseisvus taastati.

Varsti on Riigikogu valimised. Loodan, et rahvas valib meie seadusandliku kogusse inimesed, kes mõistavad, et igal riigil, muidugi ka Eesti riigil, on õigus oma ajaloonägemusele.

Ajaloonägemusest järeldub ka minevikukangelaste austamine. Me oleme siin Tartu Rahu maja juures, me mälestame ja austame Jaan Poskat.

Tänapäeva Venemaal kiputakse mälestama ja austama kõigi aegade suurimat timukat Jossif Stalinit.  Kahju küll! Aga see on Venemaa siseasi ja Eesti kui riigil ei ole õigust Venemaale kui riigile survet avaldada.

Austatud kohalviibijad!

Usume, loodame ja võitleme selles suunas, et 2. veebruaril 2020. aastal tähistatakse siin Tartu Rahulepingu sõlmimise 100.aastapäeva. Ja rahvast on kogunenud veel rohkem kui täna.

Võitlus Eesti riigi ja rahva püsimajäämise eest kestab!

Aidaku meid Jumal“

Rahvakoosolek Tartus 2.veebruar 2011 Read More »

Mälestusüritus14.jaanuaril 2011

14.jaanuaril 2011.aastal toimus Tartus,Tähtvere pargis taastatud Vabadussõja(1918-1920) monumendi juures
MÄLESTUSÜRITUS.

 

Tähistati Tartu vabastamist 14.jaanuaril 1919.aastal.

Ürituse korraldajaks oli MTÜ Tartu Memento.

Vastutavaks isikuks oli Enn Tarto.

 

Enn Tarto sõnavõtt:

„Austatud üritusest osavõtjad,härrad ohvitserid, sõjakooli kadetid, kaitseliitlased, kaasvõitlejad, kaaskannatajad, lp daamid ja härrad!

Jaanuaris 1919.aastal algas Eesti vägede suurpealetung Vabadussõja lõunarindel.

14.jaanuaril 1919 vabastati Tartu. Otsustav võidukas lahing peeti Tähtvere väljadel.

Soomusrongide üldjuht oli kapten Karl Parts, soomusrongi nr.1 ülem oli kapten Anton Irv,Kuperjanovi partisanide ülem oli leitnant Julius Kuperjanov.

Soomusrongid nr.1 ja nr.3 ning Kuperjanovi partisanid vabastasid Tartu 14.jaanuaril 1919. See oli sündmus, mis innustas Eesti vägesid, sisendas optimismi elanikonnas.

   Ja veelkord ja veelkord peame rõhutama, et Eesti vägede võit lõpetas tapatalgud Krediitkassa keldirs, kus bolševike poolt tapeti 33 süütut inimest.

Hukatute hulgas oli esimene Eesti aposteliku õigeusu piiskop Platon, preestrid Bežanitski ja Bleive ning kirikuõpetajad Hahn ning Schwarz.

Aga nendest õudustest räägib ja peab palvuse preester Stefan.

Võidu mälestuseks Tähtvere väljadel avati mälestusmärk 3.juulil 1932.aastal, mille kommunistid hävitasid 1940.aastal.

Pöördusin kui linnavolinik ja Tartu Memento esimees Tartu Linnavolikogu poole aprillis 2004.aastal ettepanekuga taastada mälestusmärk. Volikogu toetas üksmeelselt seda ettepanekut ja Tartu Linnavalitsus korraldas mälestusmärgi taastamise samas paigas ja endisel kujul. Mälestusmärk taastati 2.juulil 2006.aastal.

Austatud kohalviibijad!

Meenutame selle samba taastamiskäigus ja hiljem siin mälestusürituste ajal esiletoodud sõnumeid.

Tartule vajalik monument taastati Tartu Linnavolikogus esindatud erakondade poliitilise üksmeele tulemusena.

Veel käesoleva sajandi alguses räägiti eelkõige minevikus hukkunutest ja nende mälestamisest.

Selle monumendi juures mälestame võitu  14.jaanuaril 1919.aastal ja teisi võite Vabadussõjas ja hiljem.Ja me mälestame langenuid nii Vabadussõjas kui hiljem.

Selle monumendi juures käidi välja mõte, et ka need inimesed vajavad meelespidamist ja mälestusmärkide püstitamist,kes on Eesti eest võideldes langenud pärast iseseisvuse taastamist.

Afganistaanis on juba langenutele mälestusmärk ja kui Eesti Vabariigi väed lahkuvad Afganistaanist siis nad võtavad mälestusmärgi kaasa.

 

Meie tänane sõnum on, et me vajame poliitikute üksmeelt, et lahendada Eesti Vabariigi Põhiseaduse vastaste loosungitega seotud olukord Raadi tiigi ääres. Paljudele kodanikele on need loosungid sügavalt solvavad. Need loosungid annavad võimaluse Eesti-vastaseks kihututstööks. 1944.aastal ei toimunud mingit Tartu vabastamist Punaarmee poolt!

Tartusse tuleks püstitada mälestussammas vabadusvõitlejale Jüri Kukele. Jüri Kukk hukkus 27.märtsil 1981.aastal kommunistlikus koonduslaagris Vologdas.

2010.aasta oktoobri lõpus avati Vilniuses mälestusmärk 1981.aastal Nõukogune võimu poolt mõrvatud Leedu preestrile ja Helsingi grupi liikmele Bronius Laurinavičiusule.

Tänan tähelepanu eest!“

 

Seejärel sai palvuseks sõna EAÕK Tartu piiskopkonna praost preester Stefan Fraiman. Ta rääkis õudustest krediitkassa keldris 14.jaanuaril 1919.aastal ja palvetas hukkunute mälestuseks.

Tartu Linnavalitsuse poolt tõi pärja abilinnapea Margus Hanson.

Mälestuspärja asetas Tartu Linnavolikogu liige ja IRLi Tartu piirkonna esimees Peeter Laurson.

Pärja asetasid Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse ülem kolonel Aarne Ermus ja sõjakooli kadetid ning Kaitseliidu Tartu Malev esindajad.

Mälestuspärgi ning küünlaid asetasid Tartu Memento juhatuse liikmed, Tartu Vabadusvõitlejate Ühingu, Julius Kuperjanovi seltsi ja teiste kodanikuühenduste esindajad ning kodanik Jaan Muna ja paljud teised kodanikud.

Enn Tarto lõppsõna.

„Austatud mälestus-ja leinaüritusest osavõitlejad!

Võitlus Eesti riigi ja rahva püsimajäämise eest jätkub. Olgu tänane üritus meie panuseks selles lakkamatus võitluses.

Usume ja loodame, et aastatel 2018 ja 2019 ning hiljem kogunevad siia 14.jaanuaril Eesti patrioodid ja neid on rohkem kui meid täna!“

Mälestusüritus14.jaanuaril 2011 Read More »

Hando Kruuv: „Rukkilille“ monumendi loomine

 „Memento“ loomisel oli Eesti Vabadusvõitluses kindel koht. Aatelise elanikkonna koondamiseks oli vaja luua paik, kuhu tullakse, kus kohtutakse ja kus kõneldakse.

Mõttest teostuseni

Oli vaja luua köitev mälestis.

Selleks korraldas Tartu „Memento“ juhatus eesotsas Paul Muuliga konkursi „Kommunismi ohvrite mälestusmärk“ loomiseks. 1989. aastal laekus 8 tööd. Eesmärk oli luua leinakoht neile, kes tahavad süüdata küünla või asetada lilleõie lähedastele, kelle hauad on igavesti teadmata kauges Siberis. Eesmärgiks oli ka see, et kommunistide inimsusevastased kuriteod ei ununeks, vaid oleks hoiatus järgnevatele põlvedele ning et monument oleks alati nähtav.

Kunstnik Paul Saare konkursitöö „Rukkilill Siberi kividel“ osutus kõige pateetilisemaks.

Et kõikide tööstuste juhatused koosnesid kommunistidest, ei leidunud Tartus ühtegi asutust, kus oleks nõustutud sellist poliitilise maiguga metallitööd ette võtma. Pealegi ei olnud roostevaba terase keevitajaid.Ka Tartu Ülikooli töökojas Narva tänaval (toona Leningradi mnt.) ei võimaldatud mul kasutada metalli painutamise masinat lilleõite detailide painutamiseks. Olgugi, et olin üle 30 aasta TRÜ töötaja ja aastaid samas majas töötanud. Kõik muu tehnika oli mul olemas ja ma sain kõik kodus Tartus Soinaste tn. 45 ära teha.

Pakkusin välja rukkililleõie võimalikult lähedase kujunduse, mille järgi sai kiiresti valmistada tugeva ja vastupidava metallkujundi. Tekkis idee kinnitada õielehed tsentrisilindri külge nii, et õielehe põhjas oleks ava ca 30 mm. Silindri sees pidi olema hajutatud valgus nii, et möödujale või möödasõitjale võiks see meenutada hõõguvaid siberi hundi silmi. See efekt paistiski kõige paremini välja pimedal ajal Riia tänaval liikudes. Sealt vaadatuna oli kaugus ja kõrgus kõige sobivam.

„Rukkilille“ loomise ajal oli minu ametialane tegevus TRÜ-s laserid ja valgusjuhid. Oli mul plaan valgustus teha valgusjuhtidega kui tavavalgustusega ei oleks saavutanud efekti.

„Rukkilille“ aluseks pidi saama viis kivi – viisnurk, millelt nõrguvad pisarad, meenutamaks kurjuse impeeriumi.

Et viie kiviga ei olnud võimalik sobivat ringi moodustada, tuli leppida kuue kiviga, millest viiele tilguvad rukkilille õite seest pisarad; kuuendale kivile paigutasime musta graniitplaadi daatumitega.

See kõik tuli paigaldada silindrilisele vundamendile, milleks sobis 2 meetrise läbimõõduga ja 1, 5 m kõrge betoonrake, et kivid ajapikku ära ei vajuks ning et „Rukkilille“ alla jääks süvend veejaotussüsteemi ja valgustuse tarvis. „Rukkilill“ ise tuli omakorda kinnitada peenemale rakkele, mis toetub jämedamale. Nii sai mälestussamba keskele üle kahe meetri sügavune süvend, mille sisemusse pääses  eemaldatava „lilleõie“ südamiku kaudu.

Kivid otsis maaparandusobjektidelt välja Paul Muuli, kraanajuhiks oli Harri Henn.

Probleemi tekitas tilga kaupa vee jagamine võrdselt kõikidele kividele – see oli minule kui teostajale parajaks pähkliks. Süsteem hakkas siiski tööle. Ainsaks puuduseks oli see, et talveks tuli naabrimaja keldris veekraan kinni keerata.

Valgustus töötas väga hästi seni kuni sama maja keldrist varastati mälestusmärgi elektritoite aegrelee.

Maadejagamine kommunistidega

Et 1990. aastal oli Tartu Linnavalitsus endiselt kompartei käepikendus, õigemini käsutäitja, tuli meil ametimeestega tõsine ja tõepärane maajagamine selle üle, kuhu monument paigaldada. Nende silmis olime meie ikkagi veel kurjategijad ja nõukogude riigi vaenlased. Et aga Nõukogude Liidu positsioon oli hakanud tõsiselt kõikuma, statistikud teadsid juba aastal 1982, et on tulemas krahh, sestap ei visatud meid linnavalitsuse uksest kohe välja, vaid kuulati ära.

Riia ja Pepleri tänava nurgale „halli“ maja  vastu haljasalale monumendi paigaldamiseks meile luba ei antud. Tõsiseks põhjuseks pidi olema asjaolu, et kunagine krundi omanik veel elab ja ta võib hakata oma ärastatud maad tagasi nõudma. Meie jaoks ei olnud see probleem. Peagi oli endine maaomanik leitud ja Paul Muuli sõlmis temaga lepingu. Edasises puiklemises linna komunistidega kaldus võit meie poolele. Meil tuli esitada linnavalitsusele projekt, mida ka tegime.

Maaomanikuga kokkuleppes oli arvestatud ka sellega, et kui kunagi hakatakse platsile ehitama uuesti hotelli, võiks „Rukkilill“ jääda keset hoone fuajeed ja anda hotellile nime – lisaks saaks seda väga originaalselt kujundada.

„Rukkilille“ avamine toimus juuniküüditamise aastapäeval 14. juunil 1990. a. Tartus Riia tänava maja nr. 15B vastas endise KGB maja ees haljasalal. „Rukkilille“ monumendi loomisega täitus meie kõige olulisem soov…Represseeritud koondusidki ja nii tekkis represseeritute erakond.

Hingeküüt hingedepäeval

Pärast krundi omaniku surma muutus olukord keeruliseks, sest pärijad mõtlesid teisiti. Taheti tüütust objektist nähtavas kohas vabaneda või müüa krunt võimalikult hea hinnaga tervikuna. Keegi linnaametnik tegi „Mementole“ sõnagi lausumata krundi ja ka „Rukkilille“ jaoks uue projekti, vastavalt oma tagasihoidlikule kujutlusvõimele, ja nii taheti hakata „Rukkilille“ küüditama „halli maja“ kõrvale – praktiliselt nurga taha.

Mina sain sellest teada alles siis kui „Rukkilille“ asemel haigutas auk ning valgustusest ja veesüsteemist ei olnud enam jälgegi. „Rukkilille“ aluskivid olid haljasalal laiali ja meie roostevabast terasest „Rukkilill“ oli kadunud. Pöördusin seal askeldava asjamehe poole küsimusega, et mis siin toimub, kus on „Rukkilill“? Tema tõttas oma küsimusega minule vastu: „Kes sa oled?“.  Esialgne vaidlus linnaametnikuga vilja ei kandnud. Minu ja ka Enn Tartoga (praegu Memento esimees) arvestati niipalju, et lubati kõik taastada uues kohas algselt loodud kujul.

Pisarateta „Rukkilill“

Mõne päeva möödudes olid 6 aluskivi paigutatud Pepleri tn. 27 haljasalale peaaegu nii nagu nad olid vanas kohas, kuid ilma aluseta ja kivide kõrgused ei olnud rihis. Ka „lilleke“ ilutses kividel, see oli kuidagi madalal ja ripakil. Tegin rida pilte.

Elektrisüsteemist said asjamehed aru ja nõustusid ühendama tänavavalgustusega, see osutus meie varasemast süsteemist töökindlamaks. Veesüsteemist ja pisaratest ei teadnud uue projekti autor midagi ja veel vähem taipas sellest kopamees. Sain hiljem prügi seest kätte jaotussüsteemi säilmed – see oli neile tõestuseks, et ikkagi oli olemas olnud ka vesi. Töödekorraldajaga jõudsin kokkuleppele, et nemad paigaldavad veetoru kui mina teen uue jaotussüsteemi. Veetoru paigaldati kuni naabermaja vundamendini, kuid siis olevat tööde tegemisel raha otsa saanud.

Nii seisabki „uus asukas“ „Rukkilill“ Tartus Pepleri tn. 27 haljasalal kuivana (ilma kavandatud veesüsteemita). Veel tänaseni on kividel näha veenirede jälgi – kuivanud pisarate jälgi. Veejaotussüsteem seisab ootuses minu töötoa riiulil juba viis aastat. Usun, et peale minu surma unustatakse mälestusmärgi pisarad sootuks.

Kogu selles segaduses sai „Rukkilill“ siiski ka aluse – rakke ning keskele süvendi, kuid mälestussammas jäi ca 10 cm madalamaks. Ka meie, represseeritud, jääme järjest „madalamaks“. Meid jääb järjest vähemaks. Ja varsti kaome sootuks. Kuid eesti rahva „Rukkilille“ pisaratest märjad kivid jäägu meid meenutama.

1989. a. kui korraldasime konkursi „Kommunismi ohvrite“ mälestusmärk“ ja sellise nime all monument ka tehtud sai, leidus keegi võimulolev kommunist, kes tundis ennast puudutatuna ja laskis liikvele kuulduse „stalinistliku terrori ohvrite“ mälestusmärgist. Nii seda populariseeritakse tänini. Olgugi et nüüd on juba ka kommunistlikud kuriteod rahvusvaheliselt hukka mõistetud, jätkub meie monumendi, kommunismi ohvrite mälestusmärgi „Rukkilill“ nime ümber vassimine.

(Hando Kruuvi käsikirjalise teksti trükkis ümber Eevi Kärdla Tartu Linnamuuseumist.)

 

Hando Kruuv: „Rukkilille“ monumendi loomine Read More »

2011.a. esimese poolaasta üritused

14. jaanuar 2011. a rahvakogunemine Tartus, Tähtvere pargis, taastatud Vabadussõja (1918-1920) monumendi juures.

Mälestatakse Eesti vägede võitu 14. jaanuaril 1919. aastal. Mälestatakse ja leinatakse kommunismiohvreid ning kõiki Eesti vabaduse eest langenuid.

 02.veebruar 2011. a Tartus, Vanemuise tn. 35/33 majade ees asuval väljakul, Jaan Poska bareljeefi juures.

Tartu Memento osaleb kõnekoosolekul. 91. aastat on möödunud Tartu rahu sõlmimisest Eesti Vabariigi ja Vene SFNV vahel

 24. veebruar 2011.a Tartus.

Tartu mementolased osalevad  Eesti Vabariigi 93. aastapäeva tähistamise erinevatel üritustel, eelkõige sini-must-valge lipu heiskamisüritusel Toomemäel Tähetorni juures.

 25. märts 2011.a Tartus

Tartu Memento korraldab mälestus- ja leinaüritusi. 62. aastat on möödunud 25. märtsi  1949. aasta suurküüditamisest. Kogunetakse endise sadamaraudtee asukohta rajatava mälestuspargi juurde, liigutakse EELK Tartu Pauluse kirikusse, kus toimub leinajumalateenistus. Seejärel üritustest osalejad liiguvad mööda Riia tänava kõnniteed mälestusmärk Rukkilille juurde, kus toimub mälestus- ja leinatalitus.

 2011. aasta aprillis toimub kindlasti MTÜ Tartu Memento iga-aastane  üldkoosolek.

 14. juunil 2011. a mälestatakse ja leinatakse Tartus ja Tartumaal 70 aasta taguse (14. juuni 1941. a ) kommunistide poolt läbiviidud aegumatu genotsiidikuriteo ohvreid.

   Põhiürituseks Tartus kogunetakse Emajõe-äärsesse mälestusparki, siis liigutakse EELK Tartu Pauluse kirikusse, kus toimub mälestus- ja leinatalitlus, küünalde, pärgade ja lillede asetamine mälestusmärgi juurde. MTÜ Tartu Memento korraldab veel konverentsi seoses  juuniküüditamise 70. aastapäevaga.

 MTÜ Tartu Memento alustab juba juunis 2011. aastal ettevalmistusi 8. juulil 2011 läbiviidava Tartu vanglas läbiviidud massimõrva mälestuspäeva korraldamiseks. 8. ja 9. juulil 1941. aastal Tartu vanglakompleksis kommunistid mõrvasid 193 vangi, 173 meest ja 20 naist.

2011.a. esimese poolaasta üritused Read More »

Pilistveres 21. augustil 2010 üleriigiline okupatsiooniohvrite mälestuspäev

Pilistveres 21. augustil 2010. aastal Eesti Memento Liidu poolt korraldatud üleriigiline okupatsiooniohvrite mälestuspäev.

 Eesti Memento Liidu juhatuse esimehe Enn Tarto sõnavõtt.

“Austatud kaaskannatajad, kaasvõitlejad, meie külalised, lugupeetud daamid ja härrad! 23. augustil Pilistveresse kogunevad kommunismiohvrid juba üle 20 aasta, mementolased alates 1989. aastast, veel varem kogunesid siia ERSPlased. Kõigepealt lubage tänada kõiki tänavuse ürituse korraldajaid: emeriitpastor Vello Salumit, Andrease koguduse vaimulikku Herman Kalmust, härra Rein Purjet ning kõiki Memento kohalike ühenduste aktiviste ja juhte!

Tänan veelkord kõiki, kõiki kohaletulnuid! Meeldiv on jälle kohtuda!

Viimane aasta on mementolastele olnud töine ja suhteliselt edukas. Kuigi kõiki soove ja ettepanekuid ei ole me suutnud riigivõimu ees kaitsta. Eesti ema monument on avatud, ravimitoetus 2,5 tuhande krooni ulatuses toimib, aga sõidupileteid peame ikkagi koguma, reisikulude, väljaannnete ja ürituste raha peame taotlema, pansionaadi küsimus on ikkagi lõplikult lahendamata jne.

14. juunil 2010. aastal Tallinnas Linda kuju juures tegime veelkord teatavaks meie poliitilised seisukohad.

Avaldame kaastunnet kõikidele Eesti vabaduse saavutamise, kaitsmise ja taastamise eest langenutele Vabadussõjas 1918-1920 ja Teises Vabadussõjas 1940-1991.

Samuti mälestame ja leiname taastatud Eesti Vabariigi hukkunud kaitseväelasi.

Leiname ja avaldame kaastunnet kõikidele okupatsiooniohvritele aastatel 1940 kuni 1991: küüditamiste ohvritele, hukkunud ja hukatud poliitvangidele; lahingutes langenutele, sõjapõgenikele, kõikidele ohvritele.

Mälestame ja leiname kõiki meie keskelt haiguse või vanaduse tõttu lahkunud saatusekaaslasi.

25. märtsil 1989. aastal algse Memento koosseisu põhjal või iseseisvalt tekkinud vabadusvõitlejate ja represseeritute ühendustega soovime mõistvat koostööd, vastastikust abistamist ja austust.

Inimene on inimene, elu on elu, austame nii Stalini ajal massimõrvas hukkunuid ja kannatanuid, austame ja leiname hiljem hukkunuid ja kannatanuid. Ka pärast timukas Stalini surma jätkusid repressioonid. Pärast Teist Maailmasõda jätkus Eestis lakkamatu vastupanu ja aktiivne vabadusvõitlus. Meenutame metsavendi, õpilasvabadusvõitlejaid, poliitiliste vahenditega (mitterelvastatud) vastupanuliikujaid.

Juba 23. augustil 1979. aastal avalikustati 45 Eesti, Läti ja Leedu avalik kiri, järgnesid Hirvepargi miitingud ja Balti kett, rahvuslikud üritused lauluväljakul jne.

Tänavu oleme siin 21. augustil. Me jätsime võimaluse riiklikul, omavalitsuste, erakondade ja ühenduste tasandil tähistada 23. asugustit, kommunismi-ja natsismiohvrite mälestuspäeva kui riiklikku tähtpäeva.

Väga austatud Pilistveresse kogunenud okupatsiooniohvrid ja meie külalised!

On tulnud ettepanekuid, et alates 2011. aastast Eesti Vabariigi valitsus korraldaks riiklikul tasandil 23. augustil Pilistveres kommunismi- ja natsismiohvrite mälestuspäeva läbiviimise.

18. juunil 2009. aastal võeti Riigikogus vastu “Pühade ja tähtpäevade seaduse” muudetud kuju. 23. august on nüüd riiklik tähtpäev.

Välisministeerium ju korraldab 14. juuni kui riikliku leinapäeva läbiviimist.

Kes on selle poolt, et me teeksime Vabariigi valitsusele ettepaneku tähistada 23. augustit Pilistveres riikliku tähtpäevana?” (Rahvas toetas üksmeelselt seda ettepanekut). “Ma tänan kohalolijate üksmeelse toetuse eest. Loomulikult on siis 23. augustil Pilistveres Eesti Vabariigi kõrgem poliitiline juhtkond, diplomaatiline korpus, meediaväljaannete esindajad, erinevate ühiskondlike organisatsioonide esindajad jne.

Meie, represseeritud, oleksime lugupeetud kutsutud osavõtjad, mitte nagu praegu- palujad sandikesed.

Represseeritute riiklik mälestuspäev Pilistveres 23. augustil võiks alata kell 12, teised erakondlikud ja kohalikud üritused üle Eesti kell 18.

Rääkida oleks veel palju, aga vihmapilved kogunevad! Näen Kivikangru taga haridusminister Tõnis Lukast, üksikuid Riigikogu liikmeid on ka näha. Tere tulemast! Täname lugupidamise eest! Loodame teie toetusele. Tänan lugupeetud kuulajaid! Aidaku meid kõiki Jumal!

Pilistveres 21. augustil 2010 üleriigiline okupatsiooniohvrite mälestuspäev Read More »

Leinapäev Tartus 8. juulil 2010. aastal

  Kes minevikku ei mäleta , elab tulevikuta. Juhan Liiv , Alatskivi

   8. ja 9. juulil 1941. aastal panid punaokupandid Tartu vanglas toime kohutava inimsusesevastase kuriteo. Okupandid tapsid 193 kinnipeetavat, 173 meest ja 20 naist.

Hukkunute hulgas oli palju töölisi, käsitöölisi, õpilasi, ametnikke, haritlasi ja talupoegi. Tartust, Tartu ümbrusest ja kaugemaltki.

Tuntumad ohvrid olid Jüri Parijõgi – kirjanik, Tartu õpetajate seminari direktor ja Aksel Erich Vooremaa- Tartu-Maarja koguduse õpetaja, Tartu praostkonna abipraost ja EELK hooldusnõukogu liige.

Punaokupandid matsid mõrvaohvrid vangla õuele( Antoniuse õue) ühte kaevu ja kahte kaevisesse.

Hukatud maeti 1942. aastal ümber Pauluse kalmistul paiknevasse ühishauda.

Tartu vangla massimõrva ohvrite mälestustahvel avati esimest korda 25. juulil 1942.

Pärast II maailmasõda N. Liidu okupandid purustasid mälestustahvli.

10. juulil 1990.a taasavati Enn Tarto algatusel ning Tartu Muinsuskaitse Ühenduse , Tartu Memento ja Kaitseliidu Tartu Maleva poolt  vangla peaukse kõrval mälestustahvel..

Kui endine Tartu vangla peahoone läks remonti, viidi 1990. aastal paigaldatud mälestustahvel Tartu Linnamuuseumi. Vangla peahoonesse korterid ehitanud eraisikud ei lubanud mälestustahvli paigaldamist vangla endisele peahoonele.

Tartu Linnavalitsus andis oma 5. juuli 2005.a istungil loa paigaldada mälestustahvel Lutsu t 3,5 ning Jaani t 8 hoonete vahelisele müüriosale vaatega Antoniuse õue poole. Tartu linn on Antoniuse õue omanik.

Uue eesti- ja inglisekeelse mälestustahvli avamine müüris asuva originaalukse kõrvale toimus 9. juulil 2005. aastal. Tahvli taastamist oli soovinud Tartu Memento (Enn Tarto algatusel), tahvli valmimist rahastas ärimees Rein Kilk. Katte tahvlilt eemaldasid Tartu linnapea proua Laine Jänes ja Tartu Memento esimees Enn Tarto.

8.juuli 2010. aasta leinapäev

Leinapäev algas kell 10.00 leinajumalateenistusega EELK Tartu-Maarja kirikus.

Kell 12.00 algas leinaüritus Tartus Pauluse surnuaial 8. ja 9. juulil 1941. aastal hukatud ohvrite mälestusmärgi juures.

Esimesena võttis sõna ürituse peakorraldaja Tartu-Maarja koguduse õpetaja Peeter Paenurm. Tema südamliku leinatalituse järel esines lühisõnavõttuga Tartu aselinnapea

Šokmann. Ta asetas Tartu Linnavalitsuse poolt leinapärja mälestusmärgile.

Seejärel sai pikemaks sõnavõtuks võimaluse Tartu Memeńto ja Eesti Memento Liidu esimees Enn Tarto.

Enn Tarto ja Tartu Memento juhatuse liikmed härra Mart Peik ning proua Elju Andre asetasid leinapärja Tartu Memento poolt.

Leinakimpe asetasid ja küünlaid süütasid mitmed kohalviibijad.

Tartu linnavolinik Peeter Laurson asetas pärja IRLi Tartu piirkonna poolt ja oli oma isikliku sõiduautoga abiks leinaürituse läbiviimisel.

Sõnavõtuga esines veel ajaloolane Kalju Leib ning Tartu Memento juhatuse liige Hando Kruuv, kes hoidis ka Tartu Memento lippu.

Üritusest osavõtjad olid südamlikult liigutatud.

Kell 13.00 jätkus leinapäev Antoniuse õues 9. juulil 2005.a paigaldatud mälestustahvli juures. Süüdati küünal, asetati leinalilled. Teenis õpetaja Peeter Paenurm.

Sõnavõtuga esines Enn Tarto. Ta tuletas meelde, et leinatahvel seinal originaalsel kujul säilinud ukse kõrval on kompromiss. Represseeritud loobusid nõudest kujundada kogu Antoniuse õu muuseumiks, aga samal ajal ei tohi me unustada neid õudseid sündmusi, mis toimusid 8. ja 9. juulil 1941.a Tartu vanglas , vangla abihoonetes ja Antoniuse õues, kuhu hukatute surnukehad peideti.

Selle kompromissivaimule vastab ka Tartu Linnavalitsuse otsus represseeritute palvel edasi lükata nädala võrra esialgu 8. juulile kavandatud suurem pidu  Antoniuse õues.

Käesoleva aasta leinapäeval jäi kõlama mõte, et 8. ja 9. juuli mõrval on Eesti ajaloos eriline tähendus.

Okupatsioonide repressiivpoliitika tõttu ja selle tõttu, et okupantriik kiskus Eesti Vabariigi kodanikud II maailmasõtta hukkus umbes 180 000 Eesti Vabariigi kodanikku. Otseste kommunistide repressioonide tulemuseks võib arvestuslikult olla umbes 100 000 hukatud kodanikku.

Paljude hukkunute hauad on teadmata, mõiste ristideta hauad kehtib tänini.

Teave punaokupantide kuritegude kogu ulatusest jõuab meieni samm-sammult.

Eesti rahvas sai küllaltki kiirelt teada 8. ja 9. juulil 1941. aastal Tartu vanglas toime pandud massimõrvast. See teave mõjutas paljude inimeste käitumist sõja ajal ja ka pärast II maailmasõda.

Me ei soovi mineviku kordumist!

Soov rahvana püsima jääda oma ajaloolisel kodumaal Eestis on eestlaste kollektiivne inimõigus.

Tartu Memento Teataja

 

Leinapäev Tartus 8. juulil 2010. aastal Read More »

Enn Tarto sõnavõtt riiklikul Leinapäeval 14. juunil 2010.a Tallinnas Linda kuju juures

Eesti Memento Liidu juhatuse esimehe ja Tartu Memento esimehe Enn Tarto sõnavõtt riiklikul Leinapäeval 14. juunil 2010.a Tallinnas Linda kuju juures

“Lugupeetud Eesti Vabariigi President härra Toomas Hendrik Ilves, Riigikogu esimees proua Ene Ergma, peaminister härra Andrus Ansip, piiskop Einar Soone, Riigikogu ja Eesti Vabariigi Valitsuse liikmed, ekstsellentsid, härrad ohvitserid, kaitseväelased ja kaitseliitlased,  erakondade ja Tallinna linnavalitsuse esindajad!

Austatud kaasvõitlejad ja kallid saatusekaaslased! Daamid ja härrad!

Täna on 14.juuni-riiklik Leinapäev.

   Eestlased elavad oma praegusel asustusalal juba aastatuhandeid. Eesti Vabariik kuulutati välja 24. veebruaril 1918. aastal. Võit Vabadussõjas 1918-1920 kindlustas Eestile iseseisvuse. 2. veebruaril 1920. aastal sõlmiti Tartus rahuleping Eesti Vabariigi ja Vene SFNV vahel. Venemaa tunnustas Eesti rippumatust ja iseseisvust igaveseks ajaks.

23. augustil 1939. aastal sõlmiti Moskvas Hitler-Stalini pakt koos salaprotokollidega. Ida-Euroopa jagati mõjupiirkondadeks Saksa Riigi ja NSV Liidu vahel.

1940. aastal Eesti Vabariik okupeeriti ja annekteeriti NSV Liidu poolt. Kohe algasid kodanike arreteerimised, küüditamised ja hukkamised.

Lubage mul Eesti Memento Liidus tegutsevate organisatsioonide nimel mälestada ja avaldada kaastunnet kõikidele Eesti Vabariigi vabaduse saavutamise, kaitsmise ja taastamise eest langenutele!

Samuti mälestame ja leiname taastatud Eesti Vabariigi hukkunud kaitseväelasi!

Mälestame ja leiname 14. juunil 1941. aastal NSV Liidu ja selle kohalike käsilaste poolt läbiviidud massiküüditamise ohvreid. Selle aegumatu inimsusevastase kuriteo käigus saadeti Venemaale umbes 10 tuhat Eesti Vabariigi kodanikku- mehi, naisi, lapsi ja vanureid. Punatimukad halastust ei tundnud! Enam kui pooled genotsiidikuriteo ohvritest ei jõudnud enam kunagi kodumaale tagasi.

25. märtsil 1949. aastal oli teine suurküüditamine. Siberisse saadeti üle 20 tuhande ohvri- enamuses naised, lapsed ja vanurid. 1951. aastal oli viimane küüditamine.

Me mälestame ja leiname kõiki küüditamise ohvreid!

Tänasel Leinapäeval leiname kõiki hävituspataljonlaste ja okupantriigi vägede poolt tapetud tsiviilisikuid, kommunistlikes koonduslaagrites hukkunud ja hukatud poliitvange, nälja ja külma läbi hukkunud tööpataljonlasi, II maailmasõja aegsetes pommirünnakutes hukkunuid Tallinnas, Narvas, Tartus ja mujal Eestis, leiname hukkunud sõjapõgenikke nii maal kui merel, leiname hukkunud metsavendi ja nende abistajaid.

Me ei tohi unustada Eesti eest võidelnud ja kannatanud õpilasvabadusvõitlejaid ning poliitiliste vahenditega (mitterelvastatud) Eesti Vabariigi taastamise eest võidelnuid.

Leiname ja mõistame hukka küüditatute , poliitvangide ja sundkutsealuste paigutamist radioaktiivselt saastatud piirkondadesse ning tuumaobjektidele.

Mälestame ja leiname faktilisi poliitvange, keda okupatsioonivõimud tembeldasid huligaanideks.

Mälestame Eestisse tagasitulnud küüditatuid ja poliitvange, kes repressioonide tulemusena saadud tervisekahjustustest on meie keskelt lahkunud.

Mälestame ja leiname punaokupantide poolt psühho-neuroloogia haiglatesse paigutatuid.

Kõiki terroriohvrite gruppe ei jõua üles lugeda, aga üldine arvestuslik pilt oli järgmine.

1939. aasta alguses  elas Eestis 1 134 000 inimest. Okupatsioonide repressiivpoliitika tõttu ja selle tõttu, et okupantriik Nõukogude Liit kiskus Eesti Vabariigi kodanikud II maailmasõtta, hukkus umbes 180 000 inimest . Üle 270 000 inimese langes mitmesuguste repressioonide ohvriks, mille tulemusena jäi NSV Liidu okupatsiooni ajal sündimata umbes 170 000 last. Üle 70 000 inimese oli sunnitud Eestist põgenema.

Eestlastest kommunismiohvrite protsendile vastaks tänapäeva Prantsusmaal umbes 5,8 miljonit, USA-s 30 miljonit hukkunut.

Austatud kuulajad!

Me ei soovi mineviku kordumist!

  Peame selgitama kogu maailmale ja Eestis elavatele muulastele, et eestlased on inimesed ning soov rahvana püsima jääda oma ajaloolisel kodumaal on eestlaste kollektiivne inimõigus.

Meie sõnum idanaabrile Venemaale on- elage ise ja laske teistel elada.

Meie sõnum maailmale on- maailma riigid ja rahvad, püüdke võimalikke vastuolusid lahendada rahumeelsete vahenditega rassist, usust, rahvuslikust kuuluvusest ja poliitilistest vaadetest olenemata.

Jumal aidaku meid kõiki!” 

Enn Tarto sõnavõtt riiklikul Leinapäeval 14. juunil 2010.a Tallinnas Linda kuju juures Read More »