märts 2016

Tänavu märtsis möödub 70 aastat NSV Liidu lennuväe poolt toime pandud terrorirünnakutest, mis olid samuti suures osas suunatud tsiviilelanike vastu. Veel nüüdki püüavad mõned Venemaa poliitikud väita, et Eesti astus 1940. aastal vabatahtlikult Nõukogude Liitu. Aga miks pommitas Nõukogude Liidu lennuvägi siis 1944. aastal massiliselt Eesti linnu, kus said kannatada eelkõige tsiviilisikud? 6. märtsil 1944 pommitati Narvat, 7.märtsil Tapat, 9. märtsil Tallinna ja 26.-27. märtsil Tartut.
Pärast Teist maailmasõda olen pajude inimeste käest kuulnud, et 1944. aasta kevadtalvel Tartul ja tartlastel osaliselt vedas, sest “punakotkad” pildusid palju pomme väljaspoole linna : ida poole Anne luhale, kagu poole Ropka raudteejaama ümbruse põldudele ja põhja poole Narva maanteeni jõudva Karusoo lõppu heinamaadele (enne Kilgi teeristi).
Tookord ja veel tänapäeval püüavad mõned ajalooseletajad väita, et need sõja seisukohalt nõmedad pommitamised olid tingitud punalendurite agarusest, rumalusest või laiskusest. Eks neid inimlike omadusi ole ikka olnud ja saab olema edaspidigi. Hoopis teise tähenduse meie seisukohalt annab nende möödapommitamiste puhul oletus, et Saksa pool suutis 1944. aasta kevadtalvel Tartut ründama saadetud lennuväelased eksiteele viia.
Olen sündinud 1938. aasta seprembrikuus. Teise maailmasõja algust okupeeritud Eesti pinnal mäletan väga katkendlikult, aga 1944. aastat mäletan juba üsna hästi. Meie pere elas tookord Tartu vallas Aovere külas. Tartust põhja poole suunduva Narva maantee ääres enne Kilgi teeristi on Tartu poolt tulles paremat kätt Aovere küla kolm talu, vasakut kätt, s.t teisel pool maanteed, olid heinamaa ja siis Karusoo lõpp. 1943/ 44. aasta talvel ehitasid sakslased Käärdi ja Teistekäärdi maadele mingi “objekti”, rahvakeeli “sakslaste jama”. Narva maanteel käis väga tihe liiklus, aga inimesed ei saanud täpselt aru, mis “objekt” see on. Lastele (külas oli kolm poissi) öeldi, et seal on vist mingi sakslasteõhuvaatluspost, mis teenindab Tartu (sõjaväe) lennuvälja.
“Punakotkad” olid ennegi külainimesi pardarelvadest tulistanud ja sinnakanti üksikuid pomme pildunud, aga tõeliseks mölluks läks 1944. aasta 26. märtsi õhtul. Läksime kogu perega esmalt õue ja seejärel otse keldrisse. Mehed läksid varsti uuesti õue. Hiilisin kaasa. Meie talust umbes 7 km kaugusel oleva Tartu pommitamine juba käis. Taevas olid “jõulukuused” (valgustusraketid), ristlesid helgiheitjad, lendasid punased leekkuulid, kuulda oli mürinat ja mõningal määral näha juba tulekahjude kuma.
Äkki visati meie küla kohale suur valgustusrakett, nn jõulukuusk. Õues oli nii valge, et oleks võinud lehte lugeda. Aga kohe hakkasid vähem kui ühe kilomeetri kaugusel Karusoo otsas tööle õhutõrjesuurtükid, rahvapäraselt flakid (die Flugabwehrkanone), mis lasid jõulukuused puruks. Jälle oli pime, kui Tartu pommitamise kuma välja arvata. Peagi hakkasid Karusoo otsa kukkuma pommid. Algul oli kuulda vilinat, siis saabus hetkeks vaikus, seejärel käis mürakas. Varsti oli kuulda ainult üksteisele järgnevaid plahvatusi. Ema tormas keldrist välja, võttis mul tutist kinni ja viis keldrisse tagasi.
Nõukogude lennuvägi pommitas ka järgmisel ööl Karusoo otsas olevat “objekti”, vähesel määral veel mõnel järgneval ööl. Aprilli lõpuks oli vaikus majas.
Saime teada, et Aovere küla vastas oli sakslaste pettelennuväli. Elektrivoolu saadi autodega veetavatest sisepõlemismootorite abil käivitatavatest generaatoritest. Maapinnal asuvate tulede abil anti esimene pettesignaal. Ainult kolm pealt lahtistesse muldkindlustustesse paigaldatud flakki ja kaks suurekaliibrilist kuulipildujakompleksi tulistasid eelkõige valgusrakette ega lasknud lennukeid liiga madalale. Kui esimesed pommid olid kukkunud, pandi heinamaal põlema hirmsat musta suitsu ajavad tõrvamättad (s.t õhukestest puitlaastudest tõrvaga immutatud padjakesed). Segaduse suurendamiseks olevat pillutud veel väiksemaid suitsugranaate. Heinamaal olid ka mõned autoakudega valgustatud masinavrakid, mis õhust vaadatuna, võisid näida lennukitena.
Pettelennuväljal töötasid ainult sakslased. Lennuväli likvideeriti 1944. aasta mais. Nädal enne ärasõitu lasti meid, külapoisse, ka “lennuväljale”. Pommiauke oli heinamaal ja Karusoo otsas palju. Pärast lugesid kohalikud maaomanikud pommiaugud kokku – neid leiti 365. Miina Härma nimeline kolhoos tegi seal hiljem põhjaliku maaparanduse. Suured traktorid lükkasid kõik tasaseks. Teatavasti oli tegelik lennuväli Tartu linna ääres, mitte kaugel Jänese ja Puiestee tänavast.
Pettesadam oli Tartus ida pool Anne luhal. Sinna oli kogutud vanu laevavrakke. Valgustusega mängides viidi lendurid eksiteele ja pettesadamat pommitati. Ma käisin 1944. aasta suvel koos isaga neid purukspommitatud vrakke vaatamas. Kauaaegne Tartu Memento esimees Paul Muuli juhtis korduvalt tähelepanu pommiaukude suurele hulgale Anne luhal. Anne kanali kaevajad avastasid kaks lõhkemata lennukipommi tulevase kanali alal ja nende kahjutuks tegemiseks kutsuti demineerijad.
Tartust kagusse jääva Ropka raudteejaama lähistel põldudel olevat vanadest vagunitest kombineeritud ja Tartu 1944. aasta märtsipommitamise ajal puruks pommiatud “raudteejaama” ma ise näinud pole, kuid sellest on mulle rääkinud mitu inimest.
Jäägu sõjaajaloolaste uurida, kuidas sõdivad pooled üksteist neil Eestile traagilistel päevadel üle kavaldasid. Igatahes kui need pommid, mida “punakotkad” heitsid 1944. aasta kevadtalvel Anne luhale, Karusoo otsa heinamaadele või Ropka jaama lähedastele põldudele, oleksid heidetud Tartu linnale, oleksid Tartu purustused olnud veelgi rängemad ja kaotused tsiviilelanike hulgas veelgi suuremad.