25. märts 2016- suur reede, küüditamisohvrite mälestuspäev, paastumaarjapäev

Mälestus- ja leinapäev Tartus

Vastavalt kokkuleppele EELK Pauluse koguduse õpetaja piiskop Joel Luhametsaga ja 2. märtsil 2016. aastal toimunud MTÜ Tartu Memento koosoleku otsusele toimus Pauluse kirikus Riia tn. 27 eraldi leinajumalateenistus algusega kell 12.00 ja kestis kuni 12.45, kus mälestati 1949. aasta märtsiküüditamise ohvreid ning kõiki võõrvõimude ohvreid.

Kell 12.00 algas lippude pidulik sisseviimine. Sinimustvalget lippu kandis Enn Tarto, Tartu Memento esimees, Tartu Memento lippu kandis Jaan Haring, Tartu Memento juhatuse liige. Leinajumalateenistusele oli tulnud palju mementolasi ja meie kaaskannatajaid ja kaasvõitlejaid.
Leinajumalateenistuse viis läbi piiskop Joel Luhamets. Piiskop Joel Luhametsa poolt läbiviidud leinajumalateenistus oli ülimalt südamlik. Leinajumalateenistuse ajal oli Enn Tarto asemel mõnda aega lipuvalves Tartu Memento juhatuse liige Endel Uudevald.

Kell 12.45 lahkuti kirikust ning suunduti mööda Riia tänava kõnniteed mälestusmärk Rukkilille (Pepleri 27) juurde. Sinimustvalgetlippu kandis Rein Vanja, Tartu Memento lippu Jaan Haring. Ürituse eest vastutavaks isikuks oli Tartu Memento poolt Endel Uudevald. Mälestusmärk Rukkilille juurde asetati aegsasti küünlaid ja mälestuspärgi. Kell 13.00 lauldi Eesti Vabariigi hümni.

Seejärel Tartu Memento esimees Enn Tarto palus kokkutulnuid leinaseisakuks. Mälestati ja leinati 67 aastat tagasi toimunud märtsiküüditamise ohvreid, kui üle 22 tuhande inimese viidi Siberisse kellest umbes kolm tuhat ei pöördunud elusana Eestisse tagasi, leinati kõiki küüditamise ohvreid, kõiki Eesti eest võidelnuid kogu maailmas, nii natsismi kui kommunismi ohvreid, Eesti eest võidelnud relvavendi, metsavendi, üliõpilasvabadusvõitlejaid, avalik-õiguslike vahenditega Eesti eest võidelnud ning meie keskelt pidevalt lahkuvaid kaaskannatajaid ja kaasvõitlejaid.

Seejärel vastavalt traditsioonile esines Tartu linnavõimu poolt lühisõnavõtuga ja asetas leinapärja Tartu linnavolikogu esimees Vladimir Šokman. Pikema ja südamliku kõnega esines Tartumaa maavanem Reno Laidre ja siis asetas leinapärja. KVÜÕA ülem kolonel Martin Herem avaldas kaastunnet ja asetas leinapärja. Kaitseliidu Tartu maleva poolt oli kohal kolmeliikmeline esindus, Kaitseliidu Tartu Maleva kaplan pidas lühikese leinateenistuse. Tartu Memento poolt asetasid leinapärjad prouad Tiina Margus ja Maie Esperk
Seejärel esines sõnavõtuga Enn Tarto. Ta rõhutas veelkord, et 67 aastat tagasi toimunud märtsiküüditamine on aegumatu inimsusevastane kuritegu. Eesmärk oli veelkord rahvast röövida, hirmutada, murda metsavendade vastupanu, rajada tee kolhoosikorrale ning jätkata pingutust, et eestlased jääksid omal maal vähemusse.

Seejärel Tartu mementolastele sõbralik koor Vanad Viisid laulis neli laulu 1949. aasta küüditamise puhul. Sissejuhatuseks lauldi laulu „Kodumaaga hüvastijätt“. Tartu Memento esimees Enn Tarto teatas, et vastavalt väljakujunenud traditsioonile mälestame 1944. aasta 27. ja 28. märtsil punavägede poolt Tartu pommitamises hukkunuid. Seejärel tetas Enn Tarto, et kellel kohalolijatest veel jõudu on, siis algusega kell 18.00 Tartus Raekoja platsil algab mälestusküünalde süütamine. Küünalde süütamist korraldab MTÜ Tulipisar, Eesti Üliõpilaskondade Liit, Eesti Noorteühenduste Liit. Seejärel Tartu Memento juhatuse liikme Valve Luuka ettepanekul Tartu Memento liikmed ja meie külalised suundusid lähedalolevasse Kotka keldrisse, et puhata, kuulata laule, vahetada mälestusi.

25. märtsi 2016. aasta õhtul olid paljud Tartu mementolased Raekoja platsil kaasas kalmuküünlad ja süütajad. Põhilise küünalde süütamise töö tegid ära üliõpilased ja õpilased. Kohal olid üliõpilasorganisatsioondest ENÜS-i esindajad, korporatsioonide esindajad, palju vabatahtlikke.

Suur, suur tänu noortele, et nad pole meid unustanud! Nad pole Eestit unustanud, küünlameri oli tunnustus Eesti riigile ja rahvale. Aidaku meid Jumal!

Luguidamisega,
Enn Tarto,
Tartu Memento esimees.

Tänavu paastumaarjapäeval ja Suurel Reedel möödub 67 aastat 25. – 27. märtsini läbi viidud suurküüditamisest Eestis, mille pani toime Nõukogude Liit.
20722 inimest pidid hetkepealt jätma oma senise elu ja minema raskele Siberi teekonnale. Nendest ligikaudu 3000 ei pöördunud enam kunagi koju tagasi. Kogu selle elajaliku operatsiooni läbiviimiseks toodi okupeeritud Eestisse täiendavalt 10 000 eriväljaõppe saanud Nõukogude sõjaväelast. Eesmärk oli rahvast hirmutada ja murda metsavendade vastupanu, sest pärast küüditamist ei olnud enam talusid, kust nad olid toitu saanud.Küüditamisega rajati tee kolhoosikorrale ning sellele, et eestlased jääksid omal maal vähemusse.
Märtsiküüditamise aegu olin Kõrveküla 7-klassilise kooli õpilane. Parasjagu oli koolivaheaeg. Mu ema Linda Tarto oli postiljon ja läks ka sel päeval, nagu tavaliselt kaarikuga postkontorisse tööle. Tartu lähedal Aoveres Lepiku talus oli postikontoriga sama katuse allvalla täitevkomitee. Kui ema kaarikuga suurelt maanteelt talu poole pööras, oli NKVD valvesalk tal vastas. Emalt käestküsiti vigases eesti keeles nime, isanime ja sünniaastat. Kui viimased kaks ei klappinud, ütles valvesalga ülem, et ärgu ema valetagu, ja lõi teda näkku. Ema tõmmati kaariku pealt maha ja lohistati juukseidpidi mööda maad täitevkomitee ruumidesse, kuhu olid koondatud taludest veoautode ja hobustega kokkuveetud inimesed. Pärast paaritunnist õiendamist, kui kohale oli toodud„õige“ Linda Tarto (Raadi vallas oli kaks samanimelist inimest), lasti ema tulema. Seega jäi ema küüditamata. Kui ma aga kooli läksin selgus, et minu pinginaaber Jaan Ploom oli ära viidud. Otsustasime klassikaaslastega, et kuni õppeaasta lõpuni keegi Jaani kohale ei istu. Kui Jaan 1956. aasta suveks tagasi jõudis rääkis ta, et vanaisa oli Siberis nälga surnud, sest andis oma toidunormi lastele.
Ma usun, et iga soomlane teab, et esimene Talvesõja ohver oli seitsmeaastane Helsingi tüdruk Armi Metsäpelto. Ka meie võiksime meeles pidada, et teadaolevalt noorim küüditatu oli kolmepäevane Anne Ojaäär Hiiumaalt. Varem on peetud noorimaks 24. veebruaril 1949 sündinud Virve Elistet, kes suri teel ühe kuu vanusena Petropavlovski raudteejaamas. Peep Varju on kirjutanud, et arhiivis on säilinud akt nelja lapse kohta, kes 27. märtsil 1949 Rakveres täiendavalt, ilma vanemateta küüdirongi pandi ja lõppjaamas Biiskis numbrite 375, 376, 377 ja 378 all üleandmise nimekirja lülitati. Vanim kodust väljaaetu oli 1854. aastal sündinud Maria Räägel Abja vallast, seega 95-aastane vanamemm.
Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta, on ütelnud Juhan Liiv. Ka filosoof George Santayana on väljendanud sama mõtet: kes ajalugu ei mäleta, on määratud seda kordama. Nende mõtete valguses häirib mind väga kohatine kalduvus okupatsioonide kuritegudest vaikida, nagu ka mõnede ringkondade jõuline soov muuta Okupatsioonide muuseumi nimi ebamääraseks Vabamuks ja ähmastada muuseumi esialgset kontseptsiooni. Põhjenduseks on öeldud, et okupatsioonide teema ei kõneta enam tänapäeva noori. Kooliõpetajate ülesanne on harida ja suunata noorsugu. Aga me ei tohiks alahinnata noorte uudishimu ja õppimisvõimet. Mulle on rohkete esinemiste põhjal just mulje jäänud, et noori huvitab sisuline informatsioon ja nad tahavad tundma õppida ehtsaid asju.
Hoia Jumal Eestit!
Enn Tarto