oktoober 2016

Vastavalt MTÜ Tartu Memento 19. detsembril 2015 toimunud jõulukonverentsi ja Tartu Memento juhatuse otsustele toimusid Tartu Memento korraldatud üritused Tartus ja meie inimeste osavõtt nii Tartu kui üleriigilistest üritustest.

14. jaanuaril 2016 toimus Tartu vabastamise (1919) tähistamine Tähtvere pargis taastatud Vabadussõja monumendi juures. Ürituse korraldajaks oli Tartu Memento. Paljude üritustest osavõtjate hulgas esines ka Tartu linnapea hr Urmas Klaas.

2. veebruar 2016 osalesime paljudel Tartu rahulepingu 96. aastapäeva tähistamise üritustel Tartus. Vanemuise 35 toimunud kõnekoosolekul rõhutas Tartu Memento esimees Enn Tarto oma kõnes:”Tartu rahu on Eesti riigi sünnitunnistus. Tartu rahust ei tohi loobuda. Ilma võiduta Vabadussõjas ja Tartu rahu sõlmimiseta me siin praegu ei seisaks.”

24. veebruar 2016 osalesid Tartu Memento inimesed Toomemäel Tähetorni ja Kalevipoja mälestusmärgi juures toimunud Eesti Vabariigi 98. aastapäeva tähistamise üritustel. Enn Tarto ja Piret Tarto osalesid 24. veebruaril 2016 Vabariigi Presidendi kutsel Estonia teatri-ja kontserdimajas Eesti Vabariigi 98. aastapäeva tähistamisel.

25. märts – suur reede, küüditamisohvrite mälestuspäev, paastumaarjapäev

1949. aasta märtsiküüditamise 67. aastapäeva eraldi leinajumalateenistus algas Tartu Pauluse kirikus kell 12.00. Väga südamliku leinajumalateenistuse viis läbi EELK Tartu Pauluse koguduse õpetaja piiskop Joel Luhamets. Üritus jätkus kell 13.00 mälestusmärk Rukkilill (Pepleri 27) juures. Kell 13.00 lauldi Eesti Vabariigi hümni, mälestuspärgi asetasid Tartu linnavolikogu esimees Vladimir Šokman, Tartu maavanem Reno Laidre, KVÜÕA ülem kolonel Martin Herem, kaitseliitlased ning Tartu Memento poolt Tiina Margus ja Eha Kaljuvee. Enn Tarto rõhutas veelkord, et märtsiküüditamine on aegumatu inimsusevastane kuritegu, mille käigus üle 20 000 inimese küüditati Venemaale. Tartu mementolastele sõbralik koor Vanad Viisid laulis neli laulu 1949. aasta küüditamise mälestuseks.

Tartu Memento esimees teatas, et vastavalt väljakujunenud traditsioonile mälestatakse ka 1944. aasta 27. ja 28. märtsil punavägede poolt läbiviidud Tartu pommitamises hukkunuid.

25. märtsi õhtul toimus Tartus Raekoja platsil kalmuküünalde süütamine.

16. aprillil 2016 toimus MTÜ Tartu Memento liikmete üldkoosolek Tartus Struve 1 Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsisaalis.

14. juuni 2016 – riiklik leinapäev

1941. aastal küüditatud sõitsid bussiga Tallinnasse Eesti Vabariigi Presidendi hr Ilvese ja proua Ieva Ilvese vastuvõtule Presidendi Roosiaias.

Enn ja Piret Tarto loobusid kutsest Tallinna sõita ja korraldasid leinapäeva ürituse Tartus. Emajõe ääres Pisarate pargis küüditatute mälestusmärgi juures toimus mälestusteenistus. Kell 12.00 algas 1941. aasta juuniküüditamise 75. aastapäeva mälestusjumalateenistus EELK Tartu Pauluse kirikus. Teenis õpetaja Kristjan Luhamets. Mälestusmiiting jätkus mälestusmärk Rukkilill juures. Kinos Ekraan toimus Läti filmi Soviet Story näitamine.

23. juuni 2016 – võidupüha

Kaitseliidu Tartu malev korraldas Tartumaa maakaitsepäeva Tähtvere vallas Ilmatsalus algusega kell 12.00. Osavõtt mementolastele vaba. Õhtul kell 20.00 – 01.00 Tartu linna jaaniõhtu Raadi pargis.

24. juuni 2016 – jaanipäev. Iga mementolane tähistas jaanipäeva kodus oma pere juures või koos sugulaste ja tuttavatega.

8. juuli 2016

8. ja 9. juulil 1941. aastal Tartu vanglas toimunud massimõrva ohvrite mälestusüritus toimus Tartu Pauluse kalmistul Tartu vanglas mõrvatute mälestussamba juures. Juba kell 9.30 oli eetris Pereraadio saade leinaüritusest. Küsimustele vastas Enn Tarto. Kell 12.00 algas leinaüritus Pauluse kalmistul. Teatavasti hukati 8. ja 9. juulil 1941 Tartu vanglas 193 süüta inimest. See on aegumatu inimsusevastane kuritegu. Leinaüritust juhatas Tartu Memento esimees Enn Tarto, leinalippudega olid kohal Tartu memento juhatuse liikmed Jaan Haring ja Endel Uudevald. Kohal oli Tartu linnavalitsuse, Tartu maavalitsuse ja Kaitseliidu Tartu maleva esindus, üliõpilased, paljud mementolased ja O. Lutsu majamuuseumi esindus. Kell 14.00 jätkus leinatalitus Antoniuse õues. Kell 14.00 algas O. Lutsu majamuuseumis raimlalase Jüri Parijõe mälestustund.

23. august 2016 – kommunismi-ja natsismiohvrite mälestuspäev

Tartust sõitis buss Viljandimaale Pilistverre kivikangru juurde, kuhu tulid mementolased üle terve Eesti. Teenis EELK õpetaja Herman Kalmus. Ühiselt osaleti kommunismi-ja natsismiohvrite mälestuspäeva tähistamisel.

22. september 2016 – vastupanuvõitluse päev

12. sept 2016 saatis Tartu Memento esimees Eesti Memento Liidu 17 liikmesorganisatsioonile tervitused ja õnnitlused vastupanuvõitluse päeva puhul. 18. septembril andis ka EELK Tartu Peetri koguduse õpetaja pastor Ants Tooming jutluse ajal edasi tervitused vastupanuvõitluse päeva puhul.

EML liikmesorganisatsioonide hulgast saime vastuse Läänemaalt härra Arnold Aljastelt, kellele saatsime õnnitlused ja tervitused vastupanuvõitluse päeva puhul. Tartu Memento juhatuse liige Jaan Haring osales Vabadusristi kavaleri Julius Kendra mälestuskivi avamisel Vastseliina kalmistul. Tartus viisid 22. septembril Tartu Memento esimees Enn Tarto ja juhatuse liige Endel Uudevald mälestuspärja Emajõe ääres asuva Vabadussõja monumendi jalamile.

Tartu Memento korraldas iga kuu esimesel kolmapäeval algusega kell 12.00 MTÜ Tartu Memento juhatuse koosoleku Riia 12. Kui välja arvata mõned suvekuud, on iga kuu kolmandal kolmapäeval algusega kell 12 toimunud Tartu memento liikmete kohtumised Riia 12 Tartu Kaitseliidu õppeklassis. 2016. aastal on MTÜ Tartu Memento juhatus pidanud kümme juhatuse koosolekut. Tartu Memento juhatuse liikmed on osalenud Eesti Memento Liidu koosolekutel Tallinnas ning teinud koostööd EML Bürooga Tallinnas Endla 4 ning esitanud andmeid pr Laine Pernikule. Aasta jooksul on toimunud Tartu Memento liikmetele kaks õppereisi Eestis ja juhatuse liikmetele õppereis Ahvenamaale Soomes.

Kõiki üritusi, kus Tartu Memento inimesed on osalenud, ei jõua pikemalt välja tuua. Üritused toimusid veel 30. juulil Sinimägedes, 29. septembril Eesti Rahva Muuseumi avamisel Raadil, 1. oktoobril Tallinnas Okupatsioonide muuseumis Ungari ülestõusu 60. aastapäeval, kus Ungari Instituudi poolt korraldatud konverentsil esines Enn Tarto ettekandega Eesti Noorte Malevast.

Oleme avaldanud meie tegemisi Tartu Memento Teatajas, teeme kaastöid EMLi Teatajale, õnnitleme meie liikmeid nii meie üritustel kui EMLi Teatajas.

Tartu Memento liikmeid ja nende sugulasi lahkub pidevalt meie keskelt. Tartu Memento juhatus on teinud omalt poolt kõik, et avaldada kaastunnet lahkunute sugulastele ja leinajatele.

Tänan Tartu Memento juhatuse liikmeid prouasid Tiina Margust ja Maie Esperki, härrasid Endel Uudevaldi ja Jaan Haringut, revisjonikomisjoni liikmeid, lauljaid, küünalde süütajaid, vaimulikke, Tartu linnavalitsuse liikmeid, Tartu kaitseliitlasi ja kõiki teisi, kes on meid aidanud.

Sügava lugupidamisega

Enn Tarto

Tartu Memento esimees

Tartus, 19. oktoobril 2016

Austatud Ungari suursaadik Soomes härra Vince Szalay Bobrovniczky! Lugupeetud hr Istvan Ban, Mihaly Munkacsy nimelise Eestimaa Ungarlaste Ühingu esindaja! Austatud daamid ja härrad, mälestuskonverentsile kokkutulnud! Tervitan ja tänan teid!

Võitluse eest taastada Eesti Vabariik olen olnud Nõukogude Liidu poliitvang aastatel 1956-1960, 1962-1967, 1983-1988. Lubage käesoleva ettekandega veelkord tuua esile sündmusi Eestis 60 aastat tagasi ja veidi hiljem, eelkõige 1956. aastatl asutatud “Eesti Noorte Malevaga” seonduvat.

1955.-1956. aastaks oli massiline relvastatud vabadusvõitlus end ammendanud. Võitlust jätkasid koolinoored, nüüd juba iseseisvalt. Tartu III keskkooli ühiselamusse (internaati) kogunesid Tartu ümbrusest pärit maapoisid. Olime Eesti patrioodid, armastasime vabadust, Eesti rahvast, demokraatiat. Meid vihastas Moskva võimurite ja nende kohalike käsilaste jätkuv demagoogia. Saime aru komudele antud uuest ülesandest – muuta Eestimaa rahvastiku etnilist koosseisu eestlaste kahjuks.

Leidsime, et võitlust Eesti eest ja okupantide vastu tuleb jätkata. See oli meie teadlik ja vabatahtlik otsus. Olime oma aja kohta väga palju lugenud. Olime sõda ja kommunistlike inimsööjate sõjajärgseid kuritegusid oma silmaga näinud. Meie enamike isad olid okupantide poolt tapetud, paljude sugulased vaevlesid Venemaal.

12. märtsil 1956. aastal kogunesid Tartus Toomemäele grupp Tartu III keskkooli õpilasi ja me moodustasime põrandaaluse noorteorganisatsiooni “Eesti Noorte Malev”. Organisatsioon omas programmi, vandetõotust, põhikirja. Ettevalmistamisel oli ajakirja “Saagem vabaks” esimene number. Esimeheks oli märtsist septembrini Jaan Isotamm, septembrist detsembrini Enn Tarto. Jaan Isotamm kirjutas ENMi põhikirja, Enn Tarto programmi.

Tutvustaksin siinkohal Eesti Noorte Maleva programmi.

Sissejuhatus: Eesti noorsugu on ühinenud Eesti Noorte Malevaks, et säilitada rahvuslikku vaimu ja kultuuri, toetada üksteist töös ja võitluses, võidelda kommunismi ja venestamispoliitika vastu. Edasi jagunes programm kaheks – lähis-ja kaugprogrammiks.

Lähisprogrammis toodud ülesanded olid:

koguda ustavaid mehi oma ridadesse ja valmistada neist ette karastunud võitlejaid;

koguda, säilitada ja õppida kasutama relvi (see oli kriisiolukorraks, relvastatud võitlust suhteliselt rahulikus olukorras ei olnud kavas pidada);

kasvatada massides rahvustunnet;

paljud noored on kaotanud reaktsiooni tingimustes igasuguse lootuse võitluseks, peame legaalsete ja illegaalsete propagandavahenditega taotlema seda, et tühistest seiklejatest saaksid mõtlejad ja tuhmilt mõtlejatest saaksid ustavad ja agarad võitlejad;

mitte ainult noortesse vaid ka vanadesse peame sisendama eesti rahvuslikku vaimsust ja usku oma võimetesse ning eesti rahva paremasse tulevikku;

üksteise vastu peame kasvatama usaldust, lugupidamist, vastutust ja kohusetunnet oma organisatsiooni ja rahva vastu;

iga võitleja peab olema oma kodumaa patrioot, selleks peab õppima tundma eesti ajalugu, kultuurilugu, geograafiat, majandust ning tuleb tegeleda kirjanduse, kunsti, muusika ja spordiga;

iga liige peab jälgima rahvusvahelist olukorda, aru saama riigi sisepoliitikast, välispoliitikast kogu maailmas.

Kaugprogramm ütles:

Oma lõppeesmärgiks seame kommunistliku diktatuuri kukutamise üldrahvaliku revolutsiooni teel ja vene okupantide väljaajamise Eestist, demokraatliku Eesti Vabariigi loomise. Meie tingimustes on selle eesmärgi teostamine oma jõududega võimatu, siiski peame valmis olema ise ja valmistama teisi selleks, et vajalikul momendil mitte ainult jääda abi lootma teistelt, vaid ka ise välja astuma oma iseseisvuse eest.

Programm oli realistlik, seda oli võimalik erinevates variatsioonides rakendada aastakümneid kuni iseseisvuse taastamiseni augustis 1991. aastal. Praegugi kõlbaks see noorsoo isamaaliseks kasvatamiseks.Eesti Noorte Malev tegutses rahulikult, koguti ja levitati keelatud raamatuid, tehti vastupropagandat noorkommunistidele jne.

ENM ja Ungari Ülestõus

Kui kuulsime välisraadiojaamade vahendusel, et Ungaris on alanud ülestõus, otsustasime toetada ungarlasi lendlehtede levitamisega Tartus ööl vastu 4. novembrit. Üks lendleht oli mõeldud eestlastele, keda kutsuti üles säilitama oma rahvustunnet ja mitte venestuma. Teises lendlehes pöördusime eesti noorte poole. Avaldasime toetust ungarlastele, kelle mehisus on eeskujuks eesti noortele võitluseks ja tugeva noorsoo-organisatsiooni loomiseks. Oli ka üks pikem tekst, mida lasti ringlema koolidesse ja ühiselamutesse. Selle algus oli järgmine:

Eesti noored! Vabadustuuled hakkavad puhuma juba lähemalt. Kestab edasi kangelasliku ungari rahva, sealhulgas eriti noorsoo, vabadusvõitlus…

Kõige pikemale ajaproovile pidas vastu järgmine lendleht (levitati aasta pärast uuesti Tartus, meie olime siis juba Mordva laagris).

Maha kommunistlikud Vene diktaatorid!

Eesti vennad ja õed!

Vabadustund on lähenemas! Seda tõendavad sündmused Lääne-Euroopas. Tõendame ka meie tibladele, et veel ei ole Eesti mehemeel surnud! Las Sarmaatia mõrtsukad näevad, kuis luukas õlut teeb!Soovime komudele palju õnne “toobripühadeks” ja kiiremat kolimist “Suurele Kodumaale”!Elagu Vaba Eesti!

Tuletage meelde ka Siberis vaevlevaid vendi!

Lendlehed võeti soojalt vastu. Räägiti, et veel on julgeid mehi ja okupantide võit ei ole lõplik.Novembri keskel 1956 tuli Tartu III keskkooli propagandist Moskvast. Kooli direktor ja Moskva propagandist nõudsid, et kooliõpilaste üldkoosolek mõistaks avalikult hukka Ungari patrioodid. Minu ja teiste aktiivsemate noorte eestvedamisel hakkasid õpilased sellise nõudmise peale vilistama ja jalgadega trampima. Kooli direktor ja vigast eesti keelt purssiv propagandist olid sunnitud saalist lahkuma.

Ungarlasi toetavate lendlehtede (umbes 300 trükki) levitamine Tartus ööl vastu 4. novembrit 1956. aastal tõi kaasa ENM-i liikmete arreteerimise. Teade noorte arreteerimisest Eestis jõudis ka Läände.KGB paiskas meie vastu tohutud jõud. Juba varem olid meie vastu mõned salakaebused. Saatuslikuks sai kahe hasarti läinud poisi poolt umbes viiskümmend trükitähtedega ja käsitsi kirjutatud lendlehte. Enamik lendlehti oli trükitud registreerimata kirjutusmasinal. Läbiotsimised maal meie sugulaste juures andsid KGB-le tulemusi, ent paradoks on see, et KGB säilitas hoolega meie salaorganisatsiooni programmi, põhikirja ja teised käsikirjalised dokumendid.25. detsembril 1956. aastal arreteeris KGB meie noorteorganisatsiooni tuumiku.

12. ja 13. märtsi 1957. aasta kinnisel kohtuistungil mõistis Eesti NSV Ülemkohus Eesti Noorte Maleva liikmetele Vene NFSV KrK paragrahvide 58-10 ja 58-11 järgi järgmised karistused:Jaan Isotamm – seitse aastat vabadusekaotust, Voldemar Kohv – kuus aastat vabadusekaotust,Enn Tarto – viis aastat vabadusekaotust, Jüri Rebane ja Lembit Soosaar – neli aastat vabadusekaotust, Tõnis Raudsepp ja Jüri Lõhmus – kolm aastat vabadusekaotust, Enn-Kaupo Laanearu parahgrahvide 58-12 ja 182 lg. 1 alusel üks aasta vabadusekaotust. Hiljem karistati E.-K. Laanearu veel lisaks viie aasta vabadusekaotusega.

Mordva vangilaagrites leidsime, et salaorganisatsioonide aeg on möödas. Arvasime, et tuleb avalikult välja astuda rahvaste iseseisvustaotluste eest, inimõiguste kaitseks. Moskva võimudelt nõudsime, et nad täidaksid nende endi poolt vastu võetud sisemaiseid seadusi ja nende endi poolt alla kirjutatud rahvusvahelisi akte. Salajane vastupanuvõitlus muutus seega avalikuks, õiguslikuks ja poliitiliseks.

Vaatamata sellele et Ungari ülestõus oli veriselt maha surutud ja ka põrandaaluse võitluse aeg möödas, jäid vastupanuliikumist endiselt sügavalt mõjutama read 1955. aastal Tallinnas ilmunud Sandor Petöfi luulekogust: “Vabadus, armastus, need on mu igatsus. Elu ma ohverdan sinu eest, armastus, ohverdan armu ma sinu eest, vabadus.”

Eesti Noorte Maleva kaheksast liikmest on elus Jüri Rebane, kes elab Tallinnas, ning Enn Tarto, kes elab Tartus. Tunnistajana elab Tartus ka Jaan Isotamme vend Ain, keda hoiti 14-aastase õpilasena Tartus Aia tänaval (tänapäeval Vanemuise 19) KGB tolleaegses majas 25. ja 26. detsembril 1956 kaks ööpäeva. Kaastunne leinajatele! Me mäletame ja mälestame lahkunuid!

Austatud kuulajad!

Sooviksin täpsemalt meenutada Eesti Noorte Maleva tegevust 60 aastat tagasi.

Austatud Ungari Vabariigi suursaadik hr Vince Szalay Bobrovniczky! Lugupeetud tänasest konverentsist osavõtjad, daamid ja härrad!

Ma tänan härra suursaadiku kaudu Ungari Vabariiki selle eest, et 20. augustil 2000 autasustas Ungari Vabariigi president härra Madl peaministri hr Orbani ettepanekul mind Ungari Vabariigi Teenistusordeni Ohvitseriristiga. Minule annetatud kõrge autasu on tunnustus kõigile neile Eesti koolinoortele, kes 1956. aastal toetasid kangelaslikku Ungari rahvast oma võitluses vabaduse eest.

Mind ja teisi Eesti Noorte Maleva liikmeid viidi karistust kandma mordvalaste maal asuvasse poliitvangidele mõeldud koonduslaagrisse p/k-ж-х 385-7. Mordva ANSV Potma jaamast viidi meid 1957. aasta kevadtalvel mööda raudteed Sosnovka asulas oleva laagri juurde jätkuvalt relvastatud konvoi saatel. Vangilaagri väravas oli vastas väikest kasvu ohvitser, kes vange mõnitas ja ütles umbes nii, et siia teid toodi, seal on laager, seal elate, seal on töötsoon, seal käite tööl, seal eemal on mets, sinna teid maetakse.

Kõne all olevas laagris oli palju poliitvange, mõnikord isegi 1800, kellest umbes 120 eestlasest poliitvangi. Kui meid laagriväravast sisse lasti, siis oli kogunenud hulga vangejärjekordse tapi vastuvõtuks. Meil oli vastas üle paarikümne eestlase. Nad ütlesid, et neile sisendavad võimud, et ajad on muutunud ja noored ei toeta neid. Nad tervitasid meid sõnadega: “Tere, noored eesti poisid, meie lugupidamine!”

Mõne aja möödudes pöördusid meie poole noored vene poliitvangid, kes ütlesid, et nad on Moskva Riikliku Ülikooli üliõpilased. Nad kuulsid 1956. aasta novembris raadiosaadete vahendusel, et Tartus on lendlehti levitatud Ungaris ülestõusnute toetuseks. Moskva Riiklikus Ülikoolis kogunesid kaks õppejõudu ja 70 üliõpilast aulasse ja saatsid avaliku kirja NLKP juhtkonnale nõudmisega “Nõukogude väed Ungarist välja!”. Vene vangid küsisid, et kui te olete Eestist, kas te ei tea, kes need olid, kes lendlehtedega toetasid. Me ütlesime, et meie olimegi need poisid, kes ungarlasi 4. novembril 1956 lendlehtedega toetasid. Imekombel jõudis see info Läände. Nende vene üliõpilaste käest kuulsime, et kaks õppejõudu ja seitse üliõpilast pandi vangi. Üks õppejõud ja neli poissi olid laagris 385/7.

Nüüd sai meile selgeks, miks 25. detsembril 1956 paiskas KGB Eesti Noorte Maleva vastu tohutud jõud. Mind arreteeriti Tartus Peetri kiriku ees, kui ma läksin kooli (Tartu III keskkool). KGB Aia tänava majas pistis tõlk Ortolenko mulle rusika nina alla ja soovis vene aktsendiga “Heid joule!” Mind kuulati üle päev otsa, mina ei rääkinud midagi. Tabureti vastas, millel ma istusin, rippusid kagebiitide fotod. Ortolenko ütles mulle: “Täna õnne, et sa neli-viis aastat varem siia ei sattunud. Siis oleks me su kõigepealt vaeseomaks peksnud ja alles siis sinuga rääkima hakanud.”

Mõtlesin, kas panevad mind kinni või mitte. Teadsin, et Eesti Noorte Maleva arhiiv on hävitatud. Jaan Isotamm, üks meie seast, oli paraku arvanud, et arhiiv tuleb ajaloo jaoks säilitada. Jaani isa elas Tartu lähedal Ulilas. Jaan oli arhiivi isa puukuuris turba alla peitnud. 25. märtsil 1956 tulid KGB läbiotsijad Ulilasse. Isotammede naaber, erupunaväelane, teatas, et ta tundis turbatolmu lõhna. Võib-olla on sinna midagi peidetud. Ja oligi.

Kui õhtul minu käega kirjutatud Eesti Noorte Maleva programm mulle nina alla pisteti, vajus mulle peale suur väsimus ja ma naeratasin miskipärast. Ortolenko märkas seda ja käratas: “Sa naerad ka veel!” Tekkis pingelangus ja jäin tukkuma. Nüüd oli mulle asi selge – ees on kinniminek. Uurimist juhtiv Tallinnast toodud KGB polkovnik Parkov, kellest hiljem sai KGB kindral, küsis: “Kas olete tulnud siia magama või?” Vastasin: “Ma ei ole siia tulnud, mind on siia toodud. Pealegi ise te ajalehtedes kirjutate, et pärast XX kompartei kongressi öösel vange üle ei kuulata.” Teisel jõulupühal viidi mind rongaga Tallinna ja pandi Patarei vanglasse.

Mordva vangilaagrites käisid omavahel läbi eestlased, soomlased, ungarlased (Taga-Karpaatiast), karjalased, marid, komid, mordvalased. Korraldasime ühiseid tähtpäevi, olid ühised spordivõistkonnad, oli isegi noori poliitvange ühendav salaorganisatsioon Eesti (Uus) Rahvaste Liit.

Eesti noored lähtusid põhimõttest, et tuleb abistada meie hõimukaaslasi, kes olid veelgi raskemas olukorras kui meie. Olen ka hiljem püüdnud oma tegevusega soome-ugri rahvaid abistada.

Mind on valitud Eesti Vabariigi Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu. Mind on valitud VIII ja IX Riigikogu Eesti-Ungari parlamendirühma esimeheks.

Veelkord tänan tänase konverentsi korraldajaid! Eesti ja Ungari koostöö on hädavajalik, et ühiselt kaitsta meie huvisid ohtlikus maailmas.

Elagu Eesti ja Ungari sõprus ja koostöö!