Vabadusvõitleja Jüri Kukk suri 27. märtsil 1981. aastal Vologda tapivanglas. Sügav kaastunne tema perele ning kõikidele leinajatele.

25. märtsil 1949. aastal viidi punaokupantide poolt läbi massiküüditamine. Üle 20 tuhande inimese küüditati Venemaale, eelkõige naisi ja lapsi. Meie kaastunne kõikidele leinajatele.

27.-28.märtsil 1944. aastal punalendurid pommitasid Tartut. Kaastunne hukkunutele ja leinajatele.

Jüri Kuke mälestuskonverentsid on koht, kus tõstatatakse päris või osaliselt mahavaikitud teemasid. Ilja Ehrenburg, N.Liidus tuntud ajakirjanik, avaldas ajalehes Krasnaja Zvezda artikli „Tapa“. „Tapke!Tapke! Pole olemas niisugust kuritegu, milles pole süüdi sakslased, ei elavad, ega need,kes veel sündimata. Täitke seltsimees Stalini käsku ja trampige fašistlik elajas surnuks tema enda koopas. Murdke vägivallaga saksa naiste rassistlik kõrkus. Võtke neid seaduspärase saagina. Tapke vaprad edasitormavad punaväelased.“ See tsitaat on toodud eesti keelde tõlgitud ja 2010. aastal ilmunud Gabi Köppi raamatust „ Miks ma küll sündisin tüdrukuna?“. Ilja Ehreburgi artiklit „Tapa“ levitati lendlehtedena pealetungivate Punaarmeelaste keskel.

Erinevatel andmetel langes umbes 1,5 kuni 2 miljonit Saksa aladel elanud või viibinud naist vägistamise ohvriks. Nagu me teame, toimus Ida-Preisimaal N.Liidu vägede poolt läbiviidud lausterror. Kohutav oli ka Klaipeda ümbruse, Meemelimaa elanike saatus. Saksa riigi alluvuses oleval Meemelimaal elas enne II maailmasõda umbes 50% sakslasi ja 50% leedulasi. Enamik sakslasi põgenes 1944. aastal lääne suunas, leedulased langesid aga Punaarmee ja N.Liidu repressiivstruktuuride ohvriks.

Eestit päästis Punaarmeelaste lausterrorist nn. liiduvabariigi staatus. 1944. aastal ilmunud N. Liidu ajalehtede artiklite järgi Võru ja Tartu vallutati, Tallinn aga juba niiöelda „vabastati“. Sellepärast oli Punaarmee sõdurite otsest vägivalda tsiviilelanike, ka naiste vastu, Lõuna-Eestis rohkem kui Põhja-Eestis.

Pärast Eesti taasokupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1944. aastal tegelesid Eestis terroriga tolleaegsed eristruktuurid: Smerš, NKVD, NLKP, hävituspataljonid, miilits, jne. Kohe algasid arreteerimised , küüditamised, tapmised, jne.

Inimsusevastased kuriteod on aegumatud, olgu toimepanijateks Teise maailmasõja võitjad või kaotajad. Kordan veelkord, et haige poliitvangi otsitud ettekäändel vangitappi saatmine, mis lõppes Jüri Kuke surmaga, on aegumatu inimsusevastane kuritegu.

Leiname.

 

Punaterrori ohvrid, nende sugulased ja leinajad-abistajad süütasid leinaküünlad 25. märtsi hommikul kodudes. Jõudumööda viidi leinaküünlaid lahkunute haudadele. Tartus, Emajõe ääres asuva tulevase Pisarate pargi mälestustahvli juurde viidi 6 küünalt.
Kell 10.00 algas EELK Tartu Pauluse kirikus leinajumalateenistus. Jumalateenistuse viis läbi praost Joel Luhamets ja tema abilised. Leinajumalateenistus oli väga, väga südamlik.
Kell 11.30 kogunes rahvas Pauluse kiriku ette. Tartu Memento lipu ja teiste ühenduste ning sini-must-valgete lippude lehvides kõndisid leinajad mööda Riia tänava kõnniteed mälestusmärk “Rukkilille” juurde. Mälestusmärgi ümber oli juba palju leinaküünlaid. Tulijad lisasid veel leinaküünlaid.
Siis lauldi ühiselt Eesti Vabariigi hümni.
Enn Tarto ettepanekul toimus veelkord leinaseisak.
     Mälestati ja leinati 1949. aasta küüditamise ohvreid, kõikide küüditamiste ohvreid, hukkunud poliitvange, Eesti vabaduse eest langenuid, kõiki punaterrori ohvreid ning vabadusvõitlejaid, kes on hilisematel aastatel meie keskelt lahkunud.
     Seejärel asetasid leinapärjad ning esinesid lühisõnavõttudega Tartu abilinnapea Tiia Teppan ja Tartu linnavolikogu aseesimees Triin Anette Kaasik ning Tartumaa maavanem Reno Laidre. Riigikogu liige Peeter Laurson asetas pärja IRL-i Tartu piirkonna poolt.
      Siis võttis sõna Tartu Memento juhatuse esimees Enn Tarto. Enn Tarto rõhutas, et 1939. aastal okupantriigi NSV Liit poolt läbiviidud märtsiküüditamine oli ja on aegumatu inimsusevastane kuritegu. NSV Liidu võimud saatsid 1949. aasta märtsis Eestist Siberisse üle 20 000 inimese, eelkõige naisi, lapsi ja vanureid. Märtsiküüditamise ajal viidi Siberisse umbes 3400 tartlast ja tartumaalast.
     NSV Liit oli II maailmasõja võitnud, II maailmasõja kaotajad maksid N. Liidule kontributsiooni. Vangidest tulvil orjalaagrites töötasid vangid tasuta.
     Enn Tarto rõhutas, et järjekordne terroriakt oli selleks, et muuta samm-sammult eestlased vähemuseks oma ajaloolisel kodumaal, hirmutades inimesi, et nn. “vabatahtlikult” läbiviia sundkollektiviseerimine, vähendada metsavendade abistajaid. Enn Tarto lisas, et Eesti Memento Liidu võitluses Eesti eest jätkub, kõik Ida-naabrite esitatud nõudmised on jõus. Täna rõhutame, et tänapäeva Venemaa peaks vähemalt paluma vabandust N.Liidu poolt läbiviidud inimsusevastaste kuritegude eest.
     Seejärel asetasid leinapärjad Tartu Memento esindajad, teiste ühenduste esindajad ning üksikisikuid. Olid lühisõnavõtud ja laulud.
     Algusega kell 18.00 algas Tartus Raekoja platsil üliõpilaste poolt leinaküünalde asetamine ja süütamine.
    Represseeritute toodud ja põlema pandud küünlad kustutas tugev tuul pidevalt. Vaprad üliõpilased süütasid küünlaid ikka uuesti ja uuesti. Küünaldele otsiti tuulevaiksemaid kohti.
     Loodan, et noored ei külmetanud ja keegi ei jäänud haigeks. Igatahes noortele suur suur tänu!

Tartu Memento Teataja

14. jaanuaril 2012. aastal toimus Tartus, Tähtvere pargis taastatud Vabadussõja (1918-1920) monumendi juures

MÄLESTUSÜRITUS

Tähistati Tartu vabastamist 14. jaanuaril 1919.aastal, mälestati hukkunuid, nii ohvreid kui Eesti vabaduse eest langenuid.

Avaliku ürituse korraldajaks oli MTÜ Tartu Memento. Vastutavaks isikuks oli Enn Tarto.

Üritus algas vaikiva seisakuga. Austati ja meenutati Eesti vägede võitu 14. jaanuaril 1919, mälestati hukkunuid ja Eesti vabaduse eest langenuid läbi aegade, ka viimase 20 aasta jooksul Eesti Vabariigi eest langenuid. Seejärel sai sõna Enn Tarto.

Enn Tarto sõnavõtt:

“Austatud üritustest osavõtjad, härrad ohvitserid, sõjakooli kadetid, kaitseliitlased, üliõpilased, kaasvõitlejad,kaaskannatajad, lp. daamid ja härrad!

Meenutame veelkord hästi lühidalt ajalugu.

7. jaanuariks  1919 oli enamlaste pealetung seisma pandud ja lahinguline algatus oli vastase käest läinud Eesti vägede kätte, Põhja-Eestis arendasid Eesti väed otsustavat pealetungi.

Vabastatud Tapalt suundusid soomusrongid nr. 1 ja nr. 3 Tartu suunas. Soomusrongide üldjuht oli kapten Karl Parts. Tartu suunas liikusid koos soomusrongidega Kuperjanovi partisanid, ülemaks leitnant Julius Kuperjanov.

Otsustav lahing võideti 14. jaanuaril 1919 Tähtvere väljadel, Tartu vabastati. See oli sündmus, mis innustas Eesti vägesid, sisendas optimismi elanikkonnas.

Eesti vägede võit lõpetas tapatalgud Krediitkassa keldris, kus bolševike poolt tapeti 33 süütut inimest.

Hukatute hulgas oli esimene Eesti  apostelliku õigeusu piiskop Platon, preestrid Bežanitski ja Bleive ning kirikuõpetajad professor Hahn ja Schwarz.

Juba eile Eesti Apostlike-Õigeusu Kirik tähitas Tallinnas ja täna alates kella 10 Tartu Uspenski kirikus esimese Eesti piiskopi, 1919. aastal enamlaste käe läbi märtrisurma surnud püha Platoni ja kaaskannatajate mälestust.

Minu esinemise järel peab palvuse preester Orenti.

 

Austatud kohalviibijad!

 

Võidu mälestusteks Tähtvere väljadel avati mälestusmärk 3. juulil 1932. aastal. Okupantriigi NSV Liit teenistuses olnud isikud hävitasid mälestusmärgi 1940. aastal.

Pöördusin Tartu Memento palvel Tartu Linnavolikogu poole aprillis 2004. aastal ettepanekuga taastada mälestusmärk.

Volikogu toetas üksmeelselt meie ettepanekut ja Tartu Linnavalitsus korraldas mälestusmärgi taastamise samas paigas ja endisel kujul. Mälestusmärk taasavati 2. juulil 2006. aastal.

Tahaksin veelkord rõhutada, et Tartule ja Eestile vajalik monument taastati Tartu Linnavolikogus esindatud erakondade poliitilise üksmeele tulemusena.

Selle monumendi juures me mälestame võitu Tähtvere väljadel 14. jaanuaril 1919, mälestame hukkunuid ja Eesti vabaduse eest langenuid läbi aegade.

Selle monumendi juures käidi välja mõte, et ka need inimesed vajavad meelespidamist ja mälestusmärkide püstitamist, kes on Eesti eest võideldes  langenud pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Afganistanis on juba langenute mälestusmärk ja kui Eesti Vabariigi väed lahkuvad Afganistanist, siis nad võtavad mälestusmärgi kaasa. Tänan tähelepanu eest!”

 

Seejärel pidas palvuse munkpreester Orenti Mägi EAÕK Tartu pühade Aleksandrite kogudusest. Ta rääkis õudustest krediidikassa keldris, palvetas hukkunute mälestuseks ja palus Jumala õnnistust meile kõigile.

Tartu Linnavalitsuse poolt esines kõnega ja tõi pärja abilinnapea Jüri Kõre. Ta tunnustas Tartu Memento initsiatiivi, mõistab mementolaste muret Raadi tiigi ääres oleva monumendi teksti pärast ja mõistab soovi luua Emajõe äärde “Pisarate park”.

Tartu Memento poolt asetasid pärja Enn Tarto ja Valve Luuka.

Eesti Memento Liidu poolt tõi pärja Anne Eenpalu.

Pärja asetasid Kaitseväe ühendatud õppeasutuse ülem Aare Ermus ja sõjakooli kadetid ning Kaitseliidu Tartu Maleva esindajad ning Tartu Vabadusvõitlejate Ühenduse esindaja ning linnakodanikud.

Kristjan Mugra asetas pärja IRL-i poolt.

Kaitseliitlane Sasko asetas juba enne üritust sini-must-valged lipud umber mälestusmärgi esise platsi.

Lippudega olid kohal paljude ühenduste esindajad- mementolased, vabadusvõitlejad, üliõpilaskorporatsiooni Vironia üliõpilased.

Üritus lõppes üldise leinaseisakuga. Kõik osavõtjad paljastasid pead.

Enn Tarto lõppsõna:

“Austatud inimesed!

Me ei unusta meie võite, me austame Eesti eest langenuid, me leiname hukkunuid!

Võitlus Eesti riigi ja rahva püsimajäämise eest jätkub! Olgu tänane üritus meie panuseks selles lakkamatus võitluses.

Usume, et aastal 2019 kogunevad siia 14. jaanuaril Eesti patrioodid ja neid on rohkem kui meid täna!

 

Aidaku meid Jumal!”

Tartus 4.juunil 2011.a

4.juunil 2011.a korraldasid Eesti Memento Liit, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts ja Eesti Kultuuriseltside Ühendus juuniküüditamise 70. aastapäevale pühendatud piduliku ettekandepäeva Tartus Vanemuise teatri väikeses majas.

Eesti Memento Liidu juhatuse esimehe Enn Tarto kõne

„Tere!

Austatud EELK peapiiskop Andres Põder, austatud Riigikogu liige Tõnis Lukas, austatud Tartu linnapea Urmas Kruuse, kallid 1941. aastal küüditatud, kõik represseeritud, külalised, daamid ja härrad!

Lubage mul Eesti Memento Liidu poolt tervitada teid tänase Eesti lipu päeva puhul.

Tänavu möödub 70. aastat juuniküüditamisest, mis algas mandri-Eestis 14. juunil 1941.aastal, saartel 1. juulil 1941.

See oli okupantriigi NSV Liidu poolt läbi viidud aegumatu inimsusevastane kuritegu.

Lubage mul veelkord avaldada kaastunnet kõigile ohvritele. Varsti on 14. juuli – see on riiklik leinapäev ja me leiname kõiki ohvreid ja kõiki, kes langesid Eesti iseseisvuse eest.

Meile esinevad ajaloolased, põhikooli õpilane, me vaatame dokumentaalfilmi.

Tahaksin täna nii auväärt kohalolijatele meelde tuletada, et kui olid represseeritud, siis olid ka represseerijad.

Meie naaberriigis Vene Föderatsioonis Memoriaali poolt mõned aastad tagasi läbi viidud uuringus leiti , et tänapäeval otseseid represseerijaid on elus mitu korda rohkem kui represseerituid ja me teame, et Eestis mõned isegi on süüdi mõistetud, vähemalt kolm represseerijat on süüdi mõistetud.

Aga ma tahaksin täna tõstatada ühte uut teemat, ma olen seda juba mitu korda üritanud, et olid ka represseeritute abistajad. Infolekitajad aitasid põgeneda küüditamiste ja arreteerimiste eest. Paljud inimesed on korduvalt abistanud küüditatute ja poliitvangide lapsi. Inimesed Eestist saatsid küüditatule pakke Siberisse.

Oli häid inimesi, kes Eestisse tagasijõudnud repressiooniohvreid abistasid töökoha ja elukoha leidmisel. Eesti riik pole meid unustanud, omavalitsused pole unustanud.  Meist räägiti ka tänu väliseestlastele maailmas, sealt see info jõudis raadiote vahendusel Eestisse tagasi, aitas vastu seista okupantide propagandale.

Aga tänapäeval eriline tänu noortele MTÜ Tulipisarast, Eesti Noorte Ühenduste Liidule, Eesti Üliõpilaste Liidule. Täname paljusid õpilasi koolide ajalooringidest,õpilasi mälestuste kogujaid, täname noori oma vanemate ja vanavanemate abistjatena.

Miks ma selle teema tõstatan- probleem on selles , et kui lahkume meie, siis seda abistamise teemat on ajaloo jaoks raskem fikseerida, sest alati polnud see timukate poolt protokollitud. Tõsi, paljud metsavendade abistajad saadeti Siberisse ja see abistamine ka protokolliti, aga väga palju abistamist jäi protokollimata ja seni kuni meid on , on ka vaja see lehekülg fikseerida. Ma loodan, et me seda suudame teha.

Ma täna meenutaksin lugupidamisega ja tänuga Selma Rätsepat. 11. juulil 1941. aastal mõrvasid kommunistid ta Tartumaal Kudina vallamajas. Tema käest nõuti, et kus on tema mees ja teised metsavennad. Tema mees võitles suvesõjas ,aga sealt kus Selma läks oma koju varjasid umbes 50 inimest metsas, põhiliselt lapsed, naised ja vanurid. Ja kui ta oleks meid üles andnud, siis mina siin praegu poleks rääkimas. Mina olin ka seal metsas, kui Selma Rätsep oma elu andis.

Tahaksin rõhutada veel lühidalt, et loomulikult meie ei soovi minevikuõuduste kordumist. Soov rahvana püsima jääda oma ajaloolisel kodumaal on eestlaste kollektiivne inimõigus.

Ma väga tänan tänase ürituse korraldajaid. Loodame,et kõik läheb hästi. Et see oli õige mõte, et kõiki asju ei saa koondada 14. juuni peale, et me juba täna alustame nende minevikuõuduste meenutamist.

Kõike head!

Jumal aidaku meid!

Aitäh!“

14 juunil 2011.a. toimuvad Tartus 1941.aasta juuniküüditamise mälestuspäeva puhul järgmised üritused:

• ·       10:00-11:00  mälestusmiiting  ja pärgade panek mälestuskivi juures Turu tänaval pargis Tartu sadamaraudtee asukohas;
• ·       11:00-12:00 rongikäik Turu tänavalt Riia tänavale Pauluse kirikusse.

( Korraldab EVP-PK);

• ·       12.00-12:45 mälestusjumalateenistus EELK Pauluse kirikus;
• ·       12:45-13:00 rongikäik mõõda Riia tn kõnniteedpidi mälestusmärk „Rukkilill“ juurde;

1949. aasta märtsiküüditamise leinapäev Tartus ja Tartumaal 25. märtsil 2011. aastal

Juba 25. märtsi hommikul süüdati leinaküünlaid kodudes, kalmistutel, paljude mälestusmärkide juures.

Kell 12 koguneti EELK Tartu Pauluse kirikusse Riia tänaval. Kõlasid kirikukellad.

Traditsioonilisele lippude sissetoomisele järgnes leinajumalateenistus. Väga südamliku teenistuse viisid läbi praost Joel Luhamets ning tema poeg kirikuõpetaja Kristjan Luhamets.

Kell 12.45 kogunesid leinajad kiriku ette. Lippude lehvides liiguti mälestusmärk Rukkilille juurde, mis ümbritseti põlevate küünaldega.

Kell 13 algas Rukkilille juures mälestus-ja leinapäev, mille korraldajaks oli MTÜ Tartu Memento. Vastutavaks iskikuks oli Enn Tarto.

Leinaüritus algas Eesti Vabariigi hümni laulmisega, seejärel leidis aset Tartu Memento ja Eesti Memento Liidu juhatuse esimehe Enn Tarto sissejuhatav sõnavõtt.

 

“Austatud Eesti Vabariigi minister Tõnis Lukas, Tartumaa maavalitsuse esindaja hr Vesi, Tartu linnavolikogu ja linnavalitsuse esindajad! Erakondade esindajad! Kaitseväelased, kaitseliitlased! Daamid ja härrad!

Lugupeetud märstiküüditamise ohvrid ja leinajad, kõik okupantide repressiivpoliitika ohvrid!

Austatud kaaskannatajad ja kaasvõitlejad!

Lubage mul Eesti Memento Liidu juhatuse ja Tartu Memento poolt avaldada kaastunnet nii ohvritele kui leinajatele!

Palun mälestame leinaseisakuga meie keskelt lahkunud ohvreid ja leinajaid. Meid jääb järjest vähemaks.”

(Leinaseisak)

“Tänan! 25. märtsil 1949. aasta varahommikul Eestis, Lätis ja Leedus alanud massiküüditamise käigus saadeti Eestist Venemaale üle 20 tuhande inimese, nendest 70 % olid naised, lapsed ja vanurid.

Märtsiküüditamine on  Nõukogude Liidu okupantide ja nende kohalike käsilaste aegumatu inimsusevastane kuritegu.

Miks kõike seda tehti? NSV Liit oli võitnud Teise maailmasõja. Sõjaga repressioone põhjendada ei saa.

Tegemist oli ikkagi ennekõike kommunistide klassivihaga-vastaseid tuleb hävitada perekonniti.

Teiseks- sooviti avaldada survet metsavendlusele.

Kolmandaks oli vaja hirmutada rahvast, et läbi viia sundkollektiviseerimine, et inimesed n-ö “vabatahtlikult sunniviisiliselt” loobuksid oma põllutöömasinatest, enamikust kariloomadest, metsadest, maadest, osadest hoonetest jne. Põhjustati   segadus, mis mõnel juhul pole lahendatud tänase päevani.

Muidugi NSV Liidu võimurite lõppeesmärgiks oli muuta eesti rahvas vähemusrahvaks oma ajaloolisel kodumaal.

Austatud kaaskanntajad, austatud kaasvõitlejad! Täna leiname ka 27. märtsil 1944. aastal “punakotkaste” poolt Tartu pommitamisel hukkkunuid. Täna leiname 27. märtsil 1981. aastal Vologda repressiivasutuses hukkunud märtervabadusvõitlejat Jüri Kukke.

Austatud kohalolijad! Me täname kõiki repressiooniohvrite abistajaid läbi aegade!

Leidus inimesi, kes infot lekitades aitasid põgeneda küüditamise eest. Paljud head inimesed korduvalt eri vormides ja eri aegadel abistasid küüditatute lapsi. Eesti inimesed saatsid pakke Siberisse. Oli inimesi, kes abistasid küüditamisest pääsenuid ja oma kodust põgenenuid, Siberist Eestisse põgenenud ja hiljem tagasipöördunud inimesi, nii küüditatuid kui pollitvange, elu-ja töökoha leidmisel.

Represseeritute eest palvetati kogu maailmas. Väliseestlased püüdsid valgustada meie saatust Lääne avalikkusele.

Eesti Vabariik on taastatud õigusliku järjepidevuse alusel. Meid pole unustatud.

Täna aga eriline tänu meile appi tulnud noortele MTÜ-st Tulipisar, Eesti Õpilasesinduste Liidust, Eesti Noorteühenduste Liidust ja Eesti Üliõpilaskondade Liidust!

Eriline tänu Tanel Tsirgule!

Palun tulge kell 18 koos küünaldega Raekoja platsile!

Täna süüdatakse küünlad Tallinnas Vabaduse väljakul, Tartus Raekoja platsil, kogu Eestis ja erinevates linnades üle maailma.

See on sõnum põlvkondade järjepidevusest vabaduse kaitsel.

Me mälestame ja leiname ohvreid! Me ei unusta minevikku! Me ei soovi, et 1941. aasta juuniküüditamine, 1949. aasta märtsiküüditamine ning teised õudused korduksid!

Eestlaste soov rahvana püsima jääda oma ajaloolisel kodumaal on eestlaste kollektiiivne inimõigus.

Elagu Eesti!

Aidaku meid Jumal!”

 

Seejärel sai sõna ja asetas pärja minister Tõnis Lukas.

Lühisõnavõttudega esinesid ja pärgi asetasid Tartu linnavolikogu ja linnavalitsuse esindajad, maavalitsuse esindajad, erakondade esindajad.

Pärja asetasid Eesti Kaitseväe poolt kolm ohvitseri. Leinajad olid pisarateni liigutatud, kui ohvitserid kinnitasid, et nad on valmis relvastatud vastupanu osutama, et mineviku õudused ei korduks.

Pärgi, leinalilli, küünlaid asetasid mementolased, vabadusvõitlejad, kaitseliitlased ja teised. Võeti sõna, lauldi leinalaule.

Üritus lõppes kell 14. osa rahvast sõitis Elvasse, kus toimusid leinaüritused alates kella 15-st.

Tartus kogunesid represseeritud, meie toetajad, noored ja vanad Raekoja platsile. Algas põlevate kõõnalde asetamine. Kulus üle tunni aja ja Raekoja platsil põles umbes 22 tuhat küünalt. Küünalde meri jättis rahvale sügava mulje. See sündmus läheb ja jääb Eesti ajalukku.

Veelkord tänan Tartu Memento poolt küünalde asetajaid. See oli noorte kingitus. Ilma noorteta poleks me selle suure tööga hakkama saanud.”

2.veebruar 2011.aasta

Rahvakoosolek Tartus,Vanemuise tänav 35 maja juures

Enn Tarto sõnavõtt:

 „Austatud Riigikogu esimees proua Ene Ergmaa, Eesti Vabariigi riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse esindajad, ohvitserid, sõjaväelased, kaitseliitlased, kaaskannatajad ja kaasvõitlejad, kõik kes te olete täna kogunenud siia Tartu rahu maja juurde, lugupeetud daamid ja härrad, üliaustatud lapsed, kes on siin või jälgivad meie üritust eemalt!

Tervitan teid kõiki tänase Tartu rahulepingu sõlmimise 91. aastapäeva puhul Tartu Memento, Eesti Memento Liidu ja Kaitseliidu Vanematekogu poolt!

Meeldiv oli kuulda, et minu eelkõneleja minister Tõnis Lukas toetab seisukohta, et Eesti Vabariigis peab jätkuvalt kehtima ajateenistus. Kordan veelkord tänasel üritusel, et Eesti riik ja rahvas vajavad jätkuvalt ajateenijaid, profesionaalseid sõjaväelasi ning pidevalt täiendõpet saavaid reservsõjaväelasi. Me vajame Kaitseliitu ja kaitseliitlasi, noorkotkaid, kõdutütreid ja naiskodukaitse liikmeid. Tervitan kõiki kes tegelevad isamaalise kasvatusega koolides, kõrgkoolides ja meedias!

Austatud kohalolijad!

 Teiseks tahan rõhutada, et Eesti vajab majanduslikku kosumist. Tööpuuduse tõttu on suur osa elanikkonnast väga, väga raskes olukorras. Riik, kohalikud omavalitsused ja jõukamad inimesed peavad neid aitama.

Kolmandaks tahaksin rõhutada, et igal riigil on õigus oma nägemusele ja seisukohtadele ajaloost. Põhiseisukohad on ära toodud 28. juunil 1992. aastal rahvahääletusel vastuvõetud Eesti Vabariigi Põhiseaduses.

 Austatud kohalolijad!

 Tsiteerin kehtiva Põhiseaduse §122 esimest lauset:

Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepinugtega.

Rõhutan veelkord, et meie Eesti ajaloolased, ajakirjanikud ning poliitikud peavad sügavuti mõistma, et igal riigil on õigus oma seisukohtadele ajaloo põhiküsimustes.Meil ei ole õigust oma naaberriikide riiklikul tasandil peale suruda meie seisukohti ajaloo käsitlusel ja meie naabritel ei ole õigust riiklikul tasandil Eesti Vabariigile kui riigile oma seisukohti peale suruda.

Eesti Vabariik võitis Vabadussõja 1918.-1920. aastal. 2.veebruaril 1920. aastal sõlmiti siin kõrvalmajas rahuleping Eesti Vabariigi ja Vene SFNV vahel. Te teate, et Venemaa tunnustas Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust ning Venemaa tõotas loobuda kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta.

1940. aastal Nõukogude Liit okupeeris ja veidi hiljem annekteeris Eesti riigi.

20.  augustil 1991. aastal Eesti Vabariigi iseseisvus taastati.

Varsti on Riigikogu valimised. Loodan, et rahvas valib meie seadusandliku kogusse inimesed, kes mõistavad, et igal riigil, muidugi ka Eesti riigil, on õigus oma ajaloonägemusele.

Ajaloonägemusest järeldub ka minevikukangelaste austamine. Me oleme siin Tartu Rahu maja juures, me mälestame ja austame Jaan Poskat.

Tänapäeva Venemaal kiputakse mälestama ja austama kõigi aegade suurimat timukat Jossif Stalinit.  Kahju küll! Aga see on Venemaa siseasi ja Eesti kui riigil ei ole õigust Venemaale kui riigile survet avaldada.

Austatud kohalviibijad!

Usume, loodame ja võitleme selles suunas, et 2. veebruaril 2020. aastal tähistatakse siin Tartu Rahulepingu sõlmimise 100.aastapäeva. Ja rahvast on kogunenud veel rohkem kui täna.

Võitlus Eesti riigi ja rahva püsimajäämise eest kestab!